Õpetas kokakunsti ja tegi vähe sest palju, et pojast saaks ikke täiskasvanu. Kertu pliidi poole ei vaatagi, ainult ahju, kus küpsetab, et talle au anda, selli seid maiuspalu, et olen nigu mehhiklane, vajan siestat pärast fiestat.
Mõtlesin, et pakun lugijale kas just retsepti, aga soovitusi. Vaat vanakõbõkõ neisse kokaraamatutesse ei kiika. Kik käib spontaanselt. Maitse järgi, mis nigu Murigi teab, on isiklik. Praegused toiduhinnad sellised, et tuleb olla loovhing ku põll üll. Ostan vaid seda, mis alandatud hinnaga, olen ka leppinud sellega, et loomaliha ja lõhe olgu vaid kord kuus laual. Vennaihu on alati olnud eelistatud, ka ainus, mis normaalse hinnaga. Ning toda kuuritsat, nigu Peipsiäärsed kana nimeta vad, ostan ainult nii, et kaelad ja seljad, supi huvides. Millede hooaeg pole kaugel, meile vaid talvine toit.
Temakesele maitseb majonees. Mis nüüd ka hirmkallis. Minu jaoks on see pigem löga, andestage sõna, aga nii ta on. Suhkrut munadega segada? Ei tänan. Mina olen pigem improvisaator. Keeldun ostmast neid valmistehtud lehtsalati kastmeid. Teen ise. Kas hapukoorega või jogurtiga. Salalisandid, mis ka peaaegu igale poole sobivad on mädarõi gas, sinepid ja äädikas, eriti vürtsbasiilikuga. Pipart ja tilli otsa, viltu ei saa minna.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
