Subscribe Menu

Kiri Kalle Kadakale, ümbriku ja margita

Armas sõber!

Olen meelitatud, et minu märkusi „Papa" lavastuse kohta tõsiselt võtad ning arvustusse sama positiivselt suhtud kui mina etendusse. Näib, et mõtleme paljuski ühte moodi. Ainus, kus me arvamused drastiliselt lahku lähevad, on näidendis kasutatud murdekeel. Minu valus hinnang autori keelekasutuse kohta häiris sind sel määral, et pidasid vajalikuks alustada veebilehekülje kaudu selleteemalist debatti. Vastan sulle laiemal foorumil, sest ei raatsi paberlehe lugejaid vaidlusest välja lülitada, eriti kuna just nende hulgas leidub kõige rohkem murrete tundjaid ning mäletajaid.
Letter - Image: FreeDigitalPhotos.net

Lugesin su protestist välja kaks põhilist argumenti. Esiteks väidad, et puhast murdekeelt 21. sajandil enam ei esine ja murded on segunenud. Teiseks olevat autor Papa prototüübi ja tema keelepruugiga isiklikult tuttav. Käsitlen alljärgnevalt mõlemat punkti eraldi.

Puhast murret, kui seda kunagi üldse esinenud on, polnud olemas ka minu nooruses, mil nendega rohkem kokku puutusin. Murrete jaoks puuduvad ju selged normid ja reeglid nagu kirjakeele puhul. Nüüd, kus inimesed ei ole enam nii paiksed, kaovad murded tasapisi, taganevad kirjakeele ees, kuid nad on alati olnud visad segunema. Minu kunagises koduvallas Kavastus räägiti sootuks erinevat murret kui naabruses Alatskivil. Vahet oli ainult umbes 8 kilomeetrit, kuid kumbki ei võtnud teiselt midagi omaks. Sama olen kogenud mujal. Ma ei usu, et Eestimaal leidub ainsatki võrukest, kes ütleks „äi pole mette”; või saarlast, kes sõbralt pärast tervitust küsiks „kuis sa elät?”. Andesta, aga ma ei ole valmis lavalt kuuldud keelelist segaputru 21. sajandi süüks ajama.

Mind ei puudutanudki niivõrd üksikud sõnad kui keele grammatiline külg. Olgu käänetega veel kuidas tahes, aga mineviku ja oleviku segi ajamine on liig, samuti ainsuse ja mitmuse samas lauses kõrvuti kasutamine. Puudus ka järjekindlus. Kui keegi tarvitab sõna „kaitskümmend”, siis ta päris kindlasti ütleb ka „katekümnene”. Käsikirjas esinev „kaitskümmene” sobib keelde sama vähe kui sadul sea selga.

Mis puutub teise argumenti, siis loomulikult ei ole mul mingit õigust autorit valelikuks tembeldada. Tõde on mõnikord kummalisem kui väljamõeldis. Kuid kui sellise keelepruugiga prototüüp tõesti olemas oli, siis pidagem silmas, et tükk ei kujuta endast dokumentaali, vaid fiktsiooni. Dokumentaalis on tähtis tõepärasus, ilukirjanduses usutavus. Papa ega Timo väljendusviis usutavalt ei mõjunud. Timo pidi ju olema soomlane. Midagi soomepärast tema kõnest kõrva ei hakanud.

Lõpuks sooviksin sind südamest tänada, et lisasid netikommentaari oma nime all ja jäid vaatamata oma nördimusele algusest lõpuni soliidseks ning väärikaks. See annab mõttevahetusele meeldiva sära, mida eriarvamused ei tumesta. Oleks tore seda teemat kitsamas ringis edasi arendada. Kui leiduks piisavalt keelehuvilisi, miks mitte ka avalikult.

Siira ja heatahtliku käepigistusega sinu

Eerik Purje

Read more