Sest see ei tarvitse alati sugugi nii roosiliselt minna, kui inimesed endale ette kujutavad. Tahan küll siinjuures avaldada huvitava mõtte, et Eestis ei tohiks vanaduspõlve jõudnud inimesi pensionärideks kutsuda. Juhtusin lausa ühe ajaleheartikli otsa, mis just seda teemat lahkas. Nii pensionär kui pension on pigem rahaga seotud ning ei anna edasi inimese isiksust. Kanadas on harjutud, et teatud vanuses oleme kõik senior citizens. Aga mis sobiks Eesti jaoks?
,,Seenior“ kõlab minu jaoks eesti keeles pisut kunstlikuna. Ja vanuriks või eakaks ei taha ma ka tembeldatud saada, sest silme ette tuleb kohe pilt kepi najal komberdavast vanainimesest ja üldsegi mitte sellisest elu täis mehest või naisest, kellel on teadmisi ning oskusi, mida jagada või kes saavad hoopis viimased aluaastad toredate tegevustega sisustada. Ehk suudavad targad keelemehed või nutikas keeleentusiast mõne hästi vahva vaste leida.
Kuid lõpuks ei tähenda, kuidas me vanemat põlvkonda kutsume. Ühte- või teistpidi on meile antud ühel hetkel võimalus töölt kõrvale tõmbuda ning täielikult endale ja oma huvidele pühenduda. Samas, kas uus eluetapp läheb alati ka nii, nagu me ette kujutame? Üks mu tuttav, kes pensioni varakult välja võttis, teatas pärast kümmet aastat, et oli jõudnud vaimselt täielikku madalseisu. Tal oli lõpmatult igav ning igasugune soov midagi ette võtta langes hirmuäratava kiirusega. Ja nõnda leidis ta endale töö, mis käis suure kaarega mööda varasemast tegevusalast. Lisaks oli sissetulek kaugel harjumuspärastest summadest. Aga kõik see oli tühine, sest äkitselt oli tal hommikul ärgates sammus kergust ja sihikindlust. Ta on saanud tagasi elumõtte.
Jah, me võime oma töölt pensionile minna, kuid me ei saa elust puhkama jääda. See kulgeb ju omasoodu edasi ning siis ongi valikuks, kas lihtsalt nukrutsema jääda või pühkida tolm mõnelt ammu unustatud meeldivalt tegevuselt, aga miks ka mitte hoopis leida midagi uut, mis täidaks päevad uute sihtidega. Näiteks käib üks mu tuttav iga päev koolisööklas toiduvalmistamisel abiks või teine on võtnud kätte ja õppinud ära klaverimängu, esialgu sooviga näidata, et isegi vanemas eas on see võimalik, aga nüüd on juba eesmärgiks esineda väikelinna traditsioonilisel jõulukontserdil.
Jaapanlastel on olemas oma teooria vanuigi elamise kohta – ikigai. Iki – elu, gai – väärtus annavadki kokku: elu mõte ehk siis midagi, mis tekitab soovi elada ja tegutseda. Võib ka küsida, kas asi, millega tegeled lubab sul areneda, kas see pakub sulle rahulolu, kas tänu sellele suudad tunda rõõmu ka väikestest asjadest või hoopis kas see lubab sul keskenduda praegusele hetkele ning unustada ära muremõtted tulevikust. Jaapanlased arvavad, et meis kõigis on olemas vähemalt üks ikigai, aga vahel isegi mitu. Peaasi on see endas üles leida, siis saame elada tähendusrikast ja tegusat elu väga kõrge eani.
