Riskides mõjuda ülepakkujana, tahaks kohe alguses tähendada, et seekordne üritus ei olnud pelgalt kontsert. See oli ekskursioon lummavasse võluriiki, giidiks 17-aastane tagasihoidlik noormees, kelle tundlike sõrmede alt kerkis esile nakatav helitulv. Üsna pea hakkasid kuulajaskonna hinged kaasa helisema.
Esimene pilk kavalehele tekitas petliku pettumustunde. Verinoorelt interpreedilt ei osanud oodata igipõlise klassika esitust: Bach, Beethoven, Chopin. Veel võõrastavam oli näha programmi lõpus ta enda helitöid. Selle petlikkuse hajumine võttis aega, kuid see toimus, süvenes raudse järjekindlusega. Eelarvamused on visad haihtuma, on vaja mitut pilku karmi tõsielupeeglisse, et neid häbenedes taanduma sundida.
Analüüsigem seda eksitavat kavalehte. Küsigem, kust tuleb ehitusega alustada, olgu tegemist eluhoone või vaimse varjualusega? Eks ikka vundamendist, milleks muusikas ei leidu kindlamat kui Johannes Sebastian Bach. Tema majesteetlik fantaasia ja fuuga la-minooris kõlas veenvalt ja läbinisti usutavalt. Sealt edasi hakkas aeg astuma sajandipikkuste sammudega tänapäeva suunas.
