Riskides mõjuda ülepakkujana, tahaks kohe alguses tähendada, et seekordne üritus ei olnud pelgalt kontsert. See oli ekskursioon lummavasse võluriiki, giidiks 17-aastane tagasihoidlik noormees, kelle tundlike sõrmede alt kerkis esile nakatav helitulv. Üsna pea hakkasid kuulajaskonna hinged kaasa helisema.
Esimene pilk kavalehele tekitas petliku pettumustunde. Verinoorelt interpreedilt ei osanud oodata igipõlise klassika esitust: Bach, Beethoven, Chopin. Veel võõrastavam oli näha programmi lõpus ta enda helitöid. Selle petlikkuse hajumine võttis aega, kuid see toimus, süvenes raudse järjekindlusega. Eelarvamused on visad haihtuma, on vaja mitut pilku karmi tõsielupeeglisse, et neid häbenedes taanduma sundida.
Analüüsigem seda eksitavat kavalehte. Küsigem, kust tuleb ehitusega alustada, olgu tegemist eluhoone või vaimse varjualusega? Eks ikka vundamendist, milleks muusikas ei leidu kindlamat kui Johannes Sebastian Bach. Tema majesteetlik fantaasia ja fuuga la-minooris kõlas veenvalt ja läbinisti usutavalt. Sealt edasi hakkas aeg astuma sajandipikkuste sammudega tänapäeva suunas.
Beethoveni klaverisonaat nr 26 mi-bemoll mažooris, alapealkirjaga ,,Hüvastijätt“, on üks nõudlikemaist nii mängutehnilises kui ka tunnetuslikus tähenduses. Helilooja deemonlik vaimujõud pääses mõjule jahmatamapaneva ehedusega.
Ka romantilise Chopini skertso nr 4 mi-mažooris köitis oma briljantses sädeluses, virtuooslik esitus tugevdas kontakti publikuga.
Aeg tüdines sammumast ja tegi võimsa hüppe üle kahe sajandi. End küpse interpreedina maksma pannud pianist otsustas publikut veelkordselt üllatada, tutvustades oma loomingulist palet. Esitatud neljast palast kujunes loomulik ja loogiline järg kolmele eelnenud vanameistrile. Autori helikeel püsis nendega sarnaselt klassikalistes raamides, eirates tänapäevaseid moodsaid stiilivõtteid. Ometi ei jäljendanud ta kedagi, vaid ilmutas oma loomingut rangelt eheda ja omanäolisena. Efekt oli jalustrabav – väljend, mida ei tohiks tõlgendada täht-tähelt. Lõpunumber „Variatsioonid“ kergitas innustunud publiku jalule ja kestvad ovatsioonid kutsusid lahkunud kunstniku kuulajaskonna ette tagasi. Lisapalana kõlas Heino Elleri sillerdav helind „Liblikas“.
Pärast Ukrainast lahkumist veetis kunstnik poolteist aastat Pariisis, kõigi kaunite kunstide Mekas, kuid otsustas siis väikese Eesti kasuks. Kes teab, miks just, kuid selle otsuse eest on meil põhjust talle tänulikud olla.
Nüüd, kus kontsert on lõppenud, tekib kiusatus piiluda tulevikku, otsida märke sellest, mis veel juhtumata ja mille juhtumist elevusega oodatakse. Seisab ju noor kunstnik ikkagi alles mäe jalamil, tipud terenduvad kutsuvalt. Just helilooming on valdkond, milles temalt oleks kõige enam oodata ja kus on ka ohtrasti arenguruumi. Nooruse eelis on, et jätkub aega otsinguteks, katsetusteks, uute suundade leidmiseks. Briljantne mängutehnika hämmastas, kuid iga virtuoosi varitseb oht loomingus langeda oma virtuooslikkuse ohvriks. Virtuooslikkus on ikkagi vaid lusikas, millega supp taldrikust suu juurde tõstetakse. Ka supi hõrgutavat maitset sai seekordne kuulajaskond tunda. Selle toiteväärtuse tajumiseks kulub aga aega.
Peale klaveri leidub veel hulk instrumente, mille väljendusrikkus tohiks heliloojat peibutada. Muusikalised suurvormid: kantaadid, kontserdid, sümfooniad, ooperid – kõik ootavad kannatlikult oma aega. Kuhu kulgeb kotkalend, mida ootame? Tiibade tugevusega oleme juba tutvunud, lennukihk ei ilmuta vaibumise märke. Esteetiliste elamuste ja naudingute hindamiseks ei ole veel mõõteriista leiutatud. Kunstilistel avarustel puudub lagi.
Pärast Ukrainast lahkumist veetis kunstnik poolteist aastat Pariisis, kõigi kaunite kunstide Mekas, kuid otsustas siis väikese Eesti kasuks. Kes teab, miks just, kuid selle otsuse eest on meil põhjust talle tänulikud olla. Tänu pälvivad ka VEMU, kes teda siinsele avalikkusele tutvustas, ja Vana-Andrese luterlik kogudus, kelle vahendusel esinemiseks ruumid leiti.
