Läbi rinde põgenedes jõudis Ülo koju Pärnu ja ühines kohe vabatahtlikult formeerimisel oleva eesti üksusega, mis sai tuntuks Idapataljonina. Selle ja Eesti Diviisi ridades tegi ta kaasa Teise maailmasõja rasked lahingud, millest mainimisväärsemad oleksid 1941.-42. a talvelahingud, Volhovi koti hävitamine, Kolpino-Krasnõi Bori (II Laadoga) lahingud, taganemislahingud Novgorodi juurest Pihkvani, tõrjelahingud Krivasoo, Auvere ja Sinimägede ruumis ning Oppelni all. Sai neli korda haavata, kaks korda raskelt, üks neist Sinimägedes. Evakueeriti haavatuna Saksamaale. Alates 1. maist 1945 viibis sõjavangilaagris, kust vabastati 1946. a suvel, kuid suunati samal päeval interneeritute laagrisse, kuhu jäi sama aasta novembri lõpuni. Saadeti Geislingeni DP laagrisse, kuid eestlastest koosnev laagri juhtkond tunnistas endised sõdurid ebasoovitavaiks ning keelas neil laagri piirkonnas liikumise. Pärast haavadest kosumist astus Ülo USA armee juurde formeeritud eesti vahikompaniisse.
Ülot on vääristatud paljude vaprus- ja teenetemärkidega, nende hulgas I ja II klassi Raudristid, kolm Idaala Rahvaste Vaprusristi, Hõbe-lähivõitlusmärk, Tankihävitamise märk, Hõbe-rünnakmärk, Hõbe-haavatumärk ning 1941/42. a Talvesõja medal.
1948. aastal emigreerus ta Austraaliasse, kus lõpetas Melbourne'i Kuningliku Tehnoloogia Instituudi tööstusinsenerina. Abiellus Melbourne'is tartlannaga. Oli Victoria osariigi Eesti Võitlejate Ühingu esimees. 1967. aastal saabus koos abikaasaga Kanadasse. Töötas Torontos kõrgtehnoloogia kompaniis tööstusinsenerina ja osakonnajuhatajana kuni pensionile minekuni. Osales mitme tähtsa projekti planeerimisel ja ehitamisel, kaasa arvatud Canada Arm.
Oli mitu aastat Toronto Eesti Võitlejate Ühingu, Balti Veteranide Liit Kanadas, Balti Veteranide Korpus Kanadas, Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse ja Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas esimees. Oli Eesti Kongressi Kanada saadik, EKNi juhatuse liige. Omab Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse III, II, ja I klassi teeneteristid, EKNi ja Balti Veteranide teenetemärgid, Eesti Ohvitseridekogu Kanadas teenetemärgi ja Eesti Reservohvitseride Kogu Hõberisti.
Eesti Kongressi I istungjärgu ajal astus Eesti Kaitseliitu ja määrati selle organisatsiooni atašeeks briti rahvaste juures. Oli Eesti Kaitseliidu Toetusfondi esimees kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Töötas KL Peastaabis väljaõppe osakonnas ja hiljem peainspektorina, lisaks välislektorina Riigikaitse Akadeemias ja ohvitseride kursusel. Viimasel aastal oli Kaitsejõudude Peastaabis Väljaõppe peaspetsialist. Vääristatud V ja III klassi Kotkaristi, Kaitseliidu 2. ja 3. klassi Valgeristiga, mitmete Kaitsejõudude, Kaitseministeeriumi ja Kaitseliidu teeneteristide, medalite ja tänukirjadega. Määrati omal palvel erru 1997. a. On Eesti Reservohvitseride Kogu ja Eesti Ohvitseridekogu Kanadas liige. Kuulub Kaitseliidu Tallinna Malevasse ja on Noorte Kotkaste organisatsiooni noortemagister.
Ülo Tamre arvukad sõbrad ning aate- ja võitluskaaslased tervitavad teda ta juubelipäeval. Jätkugu tal jõudu ja meelekindlust edaspidises tegevuses!
Eerik Purje
