Kui meeleavaldused algasid, nimetas president Bashar al-Assad opositsiooni relvastatud kuritegelikeks jõukudeks. Tõepoolest – opositsiooni ridades on al-Qaida võitlejaid, püha sõja (džihhaadi) jüngreid jt islamiradikaale, aga ka demokraatlikest ideedest juhinduvaid süürlasi. Erinevate aadete tõttu on sellel kirjul seltskonnal raske ühist keelt leida. Neid ühendab vaid üks eesmärk – kukutada võimult president al-Assad.
Pisut ajalugu
Süüria on nimi viitab Assüüriale. Tegemist on unitaarse vabariigiga, kus islam on valitsev usk. Süüria iseseisvus 1946. a, kui vabaneti Prantsuse okupatsiooni alt ja kuulutati välja parlamentaarne vabariik. Enam kui 22 miljoni elanikuga Süüriat on aastakümneid valitsenud Baath'i partei, mille ideoloogiliseks märksõnaks näib olevat „araabia fašism”. Tegemist on välismaailmale suletud diktaatorliku režiimiga.
N. Liit oli Süüria vägede peamine väljaõppe ja varustuse allikas. Selle lagunemine ei peatanud siiski sõjavarustuse läkitamist Venemaalt Süüriasse; tõhusat sõjalist abi saabub järjekindlalt ka Iraanist. Viimase jaoks on Süüria liitlane võitluses Iisraeliga.
Esinedes 2. sept. õhtul uudistekanalil CNN, valgustas USA endine suursaadik Süürias Ryan C. Crocker Süüria praeguse olukorra tagamaid. Crocker meenutas, et 30 aastat tagasi asus praeguse presidendi isa Ḩāfiz̧ al-Assad jälitama ja tapma Moslemi Vennaskonna liikmeid. Aktsiooni käigus hukkus tuhandeid inimesi. Seda pole unustatud ja nii on praeguse konflikti üheks ajendiks just see ajalooline sündmus.
Keemiarelva kasutamise järelmõjud
Süüria konflikt tõusis eriti teravalt päevakorda pärast 21. augustil Damaskuse eeslinnas Ghoutas toimunud keemiarünnakut opositsiooni kantsile, mille käigus hukkus 1492 inimest. Valitsus eitas kategooriliselt keemiarelva kasutamist ning süüdistas selles mässulisi. Mõistagi pöördusid rahvusvahelise üldsuse silmad Washingtoni poole, eriti president Barack Obamale.
Obama teatas, et USA-l on tõendid Süüria valitsuse korraldatud keemiarünnakust ning ta on otsustanud anda Süüriale sõjalise löögi, ent soovib sellele ka Kongressi toetust. Kongress peaks selle üle hääletama 9. septembril, kuid võib-olla ka varem. USA Senati välissuhete komisjon hääletas 4. septembril sõjalise sekkumise poolt.
Samas on Obamal õigus rünnak korraldada ka siis, kui senat ja esindajatekoda seda heaks ei kiida. Kui Suurbritannia peaminister David Cameron otsis samal eesmärgil toetust oma riigi parlamendilt, kukkus see plaan läbi. Mis saab siis, kui samasugune kaotus peaks tabama president Obamat? See annaks ränga hoobi tema poliitilisele pärandile ja ka USA rahvusvahelisele mainele.
Keemiarünnaku asjaolusid uurinud ÜRO keemiarelva ekspertide lõppraporti valmimine võib aga aega võtta nädalaid. ÜRO peaskretär Ban Ki-moon ütles, et igasugune Süüria vastane jõu kasutamine on ebaseaduslik, kui sellel puudub ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiit. Ta on leidnud endale mõttekaaslase Venemaa presidendi Vladimir Putini näol, kes kinnitas, et ilma ÜRO heakskiiduta toimuv sõjaline sekkumine kujutaks endast agressiooni. Aga kuidas suudab ÜRO Julgeolekunõukogu üldse leida konsensust, kui selle alaline liige Venemaa on seni blokeerinud kõik katsed Süüria suhtes midagi ette võtta. Selletõttu ongi ÜROd hakatud nimetama teovõimetuks ja mõttetuks jututoaks.
Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Aleksandr Lukaševitš ütles kolmapäeval, et rünnak Damaskuse lähedal asuva miniatuurse reaktori või teiste tuumaobjektide vastu tooks kaasa radioaktiivse saaste kogu regioonis, mille tagajärjed võivad olla katastroofilised. Vene sõjaväeallikad kinnitavad aga, et Süüria õhutõrje on suuteline hävitama praktiliselt kõik riigi õhuruumi rikkuvad vaenlase lennukid ja umbes pooled Tomahawki raketid. Probleeme kui palju!
Balti riigid Süüria tõttu rambivalguses
Süüria konflikt on toonud Balti riigid rambivalgusesse. 30. augustil kohtusid Balti riikide presidendid Valges Majas USA riigipea Barack Obamaga, kus muude teemade kõrval käsitleti ka Süüria sündmusi. Rahvusvahelised uudistekanalid näitasid, kuidas president Obama tegi oma tähtsa avalduse Süüria asjus, istudes koos Balti riigipeadega Valges Majas läbirääkimiste laua taga. USA ja Balti presidendid tegid Washingtonis ühispöördumise, milles lubasid tugevdada omavahelisi suhteid ja koostööd.
USA asepresident Joe Biden rõhutas kohtumise eel, et president Obama võtab Eesti, Läti ja Leedu presidendid Valges Majas vastu kui NATO liitlased ja sõbrad. Seda on hea teada olukorras, kus Venemaalt kostub taas sõjakaid ähvardusi. Nii leiab näiteks SRÜ riikide Moskva Instituudi Balti sektsiooni juht Mihhail Aleksandrov, et kui USA peaks alustama Süüria vastu sõjategevust, peaksVenemaa okupeerima Balti riigid. Veelgi sõjakamalt räuskas sel teemal Venemaa liberaaldemokraatliku partei juht Vladimir Žirinovski, kes teatas, et Baltikumi praegune poliitika võib viia koguni nende riikide täieliku hävitamiseni.
Eksdiplomaat Mart Helme kirjutab: „Selles kontekstis pole juhus, et Balti presidendid vandusid Washingtoniga vastastikku truudust. Meil on USA kaitsvat kätt tõesti vaja /…/Seda enam, et oleme suure rahvusvahelise konflikti korral Venemaa võimalike raketi- ja õhurünnakute eest praktiliselt kaitsetud.” Ta meenutab omaaegse kuulsa vene dissidendi Sergei Kovaljovi ütlust 1996. aastast: „Ärge kartke Venemaad, kuni Vene-USA suhted on head. Aga teil on põhjust tõsiselt hirmu tunda, kui Venemaast ja USAst saavad vaenlased” (ÕL, 04.09.). Neljapäeval Peterburis alanud G20 riikide tippkohtumise peateemaks pidi olema maailma majanduse olukord, kuid seda võivad varjutada mitte ainult pinged Süüria ümber, vaid ka USA ja Venemaa üha jäisemad suhted.
On võimatu ennustada, milliseks kujunevad Süüria sündmused lähiajal. Ajakirjanikud pakuvad selle kohta üksteise võidu erinevaid versioone. Kevadest on veel vara rääkida…
Elle Puusaag
