Valdava osa Kanada, Ameerika Ühendriikide ja Austraalia elanike emakeel ei ole riigikeeleks olev inglise keel. Nendesse riikidesse elama asunud erinevate emakeelega täiskasvanud ja lapsed on vajaliku riigikeele selgeks õppinud peamiselt omal käel nii tööd tehes kui koolis käies. Koolis on olnud esimesel aastal raskusi, kuid teisest klassist alates on õppimine sujuvalt hakanud kulgema. Paljud sisserändajaist õpilastest on keskhariduse kooli lõpetamisel parimatena esirinnas olnud. Oma emakeele õpetamiseks lastele on sisserändajate kogu-konnad loonud nädalalõppudel või õhtuti tegutsevad täienduskoolid. Enamasti on igas kogukonnas ka oma kodu-maal õpetajana töötanud isikuid, kes on asunud täiendus-koolides õpetaja kohustusi täitma vähese tasu eest. Kõigis riikides, kuhu septembris 1944 eestlased oma elu päästmiseks põgenesid, tekkisid väga aktiivsed eesti seltsid, lasteaiad, täienduskoolid, laulukoorid, rahvatantsu rühmad, gaidid, skaudid ning Eesti vabaduse eest võidelnute liidud. Kohalik keel õpiti töötades ning eel-, põhi- ja keskkoolides õppides piisavalt selgeks aasta või paariga.
Täiesti mõistusevastaselt on kõik senini võimul olnud erakonnad ja valitsuse instantsid pidanud õigustatuks arvata, et kui meie ei nõua NL väga räigete kuritegude heastamist, siis Venemaa lubab järjekordselt mitte iialgi enam tahta Eesti rah-vast ja maad endale nõuda! Ilmselgelt peaksid kõik riigikogu valijad tajuma, et Venemaa Föderatsioon (VF) ei hakka ilma meie nõudmiseta meile tagasi andma maa-ala, mida nad mitme lepinguga antud lubaduste vastaselt ikka veel oma val-duses hoiavad. (Lepingute loetelu eelmises kirjas.) Tõenäoselt ei hakka meie maa-ala tagasi nõudma erakonnad, kes senini ja nüüdki veel ning võib-olla koos mõne esmakordselt riigikokku saava erakonnaga hakkavad ka pärast valimisi toimima, nagu Eesti ei peagi tagasi saama oma iseseisvust, mille NL meilt vägivaldselt võttis.
Kui meie ei vali võimule neid, kes selgelt tajuvad, et Eesti Vabariiki hakkasid teised riigid tunnustama alles pärast Tartu rahulepingu allkirjastamist, siis loobume vabatahtlikult olla oma vanemate ja vaarvanemate vaeva ja verega loodud rah-vusriigi, põhiseaduses määratud, edasi arendajad. Ja mitte ai-nult! Tartu rahulepingut kui Eesti kõige olulisemat dokumenti, poleks mitte ükski okupatsioonieelne Eesti riigivõim hakanud muutma. Ülimalt reeturlik on jätta esitamata VF-le meie õigustatud nõue okupatsioon ja annekteerimine viivitamatult lõpetada. Oletus, et VF ei hakka seda rahvusvahelisel õigusel põhinevat nõuet kohe täitma, ei saa mitte kuidagi olla nõude esitamata jätmise põhjus. Meie saame edasi olla rahvusvahe-liselt tunnustatud rahvusriik, kui: 1. kuulutame maailma üld-susele, et meil on Atlandi harta alusel täielik õigus ennistada aastal 1918 loodud ja veebruaris 1920 piiridega määratud Eesti Vabariik; 2. esitame oma õiguse nõudmise VF-le, enne kui see hakkab mõjutama lääneriike uskuma, et eestlased on sajandite vältel soovinud venelastega koos elada; 3. täidame eelmises kirjas esitatud USA tunnustatud politoloogi Paul Goble’i soovituse hakata nüüd toimima de facto iseseisva riigina; 4. lakkame toimimast, nagu Eesti oleks kahe koos elanud erineva rahvuse poolt loodud riik; 5. lõpetame Eestit kaherahvuseliseks riigiks muutmise kavade koostamised ja nende rakendamised. Kas või millal ja millises ulatuses erinevad inimesed soovivad oma rahvuslikku identiteeti muuta, pole mingil viisil võimalik tuvastada. Rahvusliku tun-netuse kohast toimimist ei luba Inimõiguste ülddeklaratsioon takistada.
Kõik senised Venemaa valitsejad on tahtnud eestlasi ja meie maa-ala oma alluvusse saada. Seda on nad ka väga pikkadeks perioodideks saanud teha. Ent kahel korral on eestlased saanud sellest ikkest pääseda. Teise maailmasõja järgselt on ilmselt Venemaal hakatud mõistma, et kiirustades ja vägivald-selt on praeguses maailmas raske Eestit oma impeeriumi hõi-vata. Nüüd ilmselt tahetakse seda teha, sobival ajahetkel, lausa demokraatlikult, ilma vägivallata. Kui meie „mõtlevad in-imesed“ ning „välispoliitika hea tava“ ülistajad ei julge või ei taha okupatsioonieelset riiki ennistada, siis võib VF järeldada, et nad suudavad meie riigikogu mõjutada seadustada vene keel teiseks riigikeeleks. Seaduslikult kakskeelses ning ÜRO rändepakti heakskiitnud Eestis jääb suure tõenäosusega eestlaste hääl vähekuuldavaks ning eestlased ja nende maa saab VF soovi kohaselt lõpuks ometi igavesti Venemaa osaks muutuda.
Nüüd on veel võimalik valida riigikogu, mille enamuse moo-dustavad Eesti põlisrahva liikmed, kelle tõekspidamiste ko-haselt tuleb ennistada Eesti iseseisvus ning hakata riiki põhiseaduses määratud kohustusena edasi arendama. Eestil ei ole mitte ainsatki rahvusvahelisel riigiõigusel põhinevat ko-hustust loobuda täies ulatuses ennistamast riik, mille NL vägivaldselt okupeeris ja annekteeris. Eesti Vabariigis toona elanud teised rahvused polnud oma elu üle nurisenud ning toona olnud olukorda on nüüdki võimalik saavutada, kui Eesti hakkab toimima iseseisva rahvusriigina ning siia elama saa-detud venelastel ja nende järglastel lubatakse oma rah-vuslikku keelt ja kultuuri viljeleda kogukondliku isetegevusena oma kodudes ja organisatsioonides – omal kulul, nii nagu seda on pidanud ja ikka peavad tegema kõikidesse teistesse riikid-esse asunud sisserändajad, venelased kaasa arvatud. Igati arusaadavalt ei saa eesti rahvus ja kultuur üle aegade püsima jääda, kui Eestis elavate venelaste ja teiste rahvustega jät-katakse avalikku suhtlemist vene ja/või inglise keeles nagu praegu – nii kõnes kui kirjas, nii paberil kui riiklikes raadio- ja televisioonivõrkudes ning ühiskonda teenindavates ametites.
Harri Kivilo