Iga uus algus on natuke hirmuäratav, aga samal ajal lootusrikas. Jälgides laste nägusid – on need täis imelist põnevust ja ka natuke kartustäratavat. Mäletan oma laste esimesi koolipäevi – meie majas oli see kiire hommik, mitte ainult läksid lapsed esimest päeva kooli, aga ka mina ise! Õpetajana ootasin samuti ärevusega uusi õpilasi ja uusi kohustusi. Oli ju meil kõigil omamoodi uus aasta ees.
Kooli algus oli väga eriline minule, kui astusin 5. klassi, see oli aga juba augustis 78 aastat tagasi. Minu kooliklassiks oli üks pööningutuba – võrdlemini pime ja sünge. Kooliruumid leidsid aset kaheksa elumaja pööningul. See oli Saksamaal Augsburgi laagris, kuhu sattusime oma põgenemisteel Eestist.
Ausgsburgi Hochfeldi laagrisse oli tulnud umbes 3000 eestlast. Kooliküsimusega hakati kohe tegelema. Oli palju eeltööd tehtud, et ruume ja muud varustust leida. Meie lastena ei olnud teadlikud muredest ja eeltööst, mis kooli alustamisega ühenduses tehti. Kuskilt pommidest purustatud majast oli leitud lauad ja toolid, kuskilt varemetest olid isegi leitud mõned tahvlid. Vihikuid meil ei olnud, aga vist mingit paberit küll. Õpperaamatuid ei olnud ka, aga sellepärast meie ei muretsenud. Eks õpetajad olid palju ettevalmistusi teinud selleks päevaks, neil ei olnud ju ka vahendeid õpetamiseks. Ei olnud võimalik selliseid asju Eestist kaasa võtta, kui isegi omaenda isiklikud paberid pidid tihti maha jääma. Oli leitud mõned õpperaamatud, mida siis paljundati.
DP Kroonika andmetel oli meie õpetajate koosseis tugev: elukutseliste õpetajate kõrval olid 9 õpetajat olnud koolijuhatajateks, 3 olid endised ülikooli õppejõud, 2 doktori kraadiga.
Meie õpetajad olid professionaalsed inimesed, paljud olid elukutselised õpetajad või siis teadlased oma spetsiifilises valdkonnas. DP Kroonika andmetel oli meie õpetajate koosseis tugev: elukutseliste õpetajate kõrval olid 9 õpetajat olnud koolijuhatajateks, 3 olid endised ülikooli õppejõud, 2 doktori kraadiga. Igatahes said Augsburgi Gümnaasiumi lõpetajad väga kõrgetasemelise hariduse.
Mina ei jõudnud kaugemale kui teise gümnaasiumiklassi, seegi jäi pooleli, kuna pidime sealt edasi Ameerikasse minema enne kooliaasta lõppu.
On palju omapäraseid mälestusi sellest kooliajast Augsburgis. Meil oli eesti kool. Oli tihe õppekava. Mäletan, et oli nõudlik eesti keele õpetaja, õppekava oli laialdane. Õppisime Euroopa ja eesti ajalugu, hiljem saime tugeva aluse keemias ja füüsikas. Õppisime ka inglise, prantsuse ja ladina keelt, usuteadust, loodusteadust, kehalist kasvatust. Koolis oli eriti tugev distsipliin ja eriti suured nõudmised õpilastelt. Kuigi kool algas pööningu ruumes, said gümnaasiumiklassid hiljem kasutada ühe Augsburgi linna kooli ruume. Siis oli isegi võimalus klasside vaheajal saalis ringi kõndida – omapärane komme.
See leidis aset majadevahelisel õuel, toodi klaver välja murule, millel prl Kaasik saatis laule.
Mäletan erilist pühalikku esimese kooliaasta avaaktust. See oli põnev suursündmus noortele ja vanadele. Oli suur hulk rahvast kogunenud. See leidis aset majadevahelisel õuel, toodi klaver välja murule, millel prl Kaasik saatis laule. Õpilasi siis oli 200 ümber, koolijuhataks Karl Koljo, kes pidas kõne. Mäletan seda eriti sellepärast, et see leidis aset meie maja õues, elasime Firnhaber Str. 65. Selliseid õuepealseid kokkusaamisi oli palju, eriti algaastatel, kui ei olnud saale kasutada. Ka lasteaed alustas tööd sellisel platsil.
Õpilasi l945 aasta detsembrikuus oli gümnaasiumis 158 ja algkoolis 142 (andmed – DP Kroonika). Õpilaste arv kõikus, sest laagrisse tuli inimesi kogu aeg juurde. Samal ajal algas ka lasteaed, mille alguseks kogunes üle 100 lapse.
Nii algas minu kooliaasta 1945. aastal! Aga varem, 1944. aastal oli hoopis teistsugune kooli algus, see oli saksa koolis Landsbergis.
