Kristjan on Tallinna poiss, elas Pääskülas, kui Tartu kooliaeg välja arvata. Tartus õppis ta ülikoolis psühholoogiat. Kooli ajal tekkis erinevaid huvisid: matkamine, fotograafia, tüdrukud ja muu elusloodus, säästlik areng. Disaini teema tuli päevakorda siis, kui ülikooli ajal oli vaja endale mööblit hankida. Disainiks seda tollal muidugi nimetada ei saanud. „Vaene tudeng, tühi tuba. Tuligi ise teha. Ega polnud suurt midagi, millest teha ja tööriistu ka õieti ei olnud. Siis hakkasingi n.ö. leitud materjalidest tegema. Ökoloogia ja ökonoomia käsikäes,” muigab Kristjan.
Mis esimene asi oli, Kristjan kohe ei mäleta. „Eks terve elu ole miskit oma kätega tehtud. Tartus, mäletan, oli mul üks ebaõnnestunud projekt. Tegin laelambile kupli… ajalehest. Liimisin lehe kihiti kokku ja värvisin kenasti valgeks. Paraku läks see värk lõpuks põlema, mitte leegiga, aga kärssama. Ju oli liiga võimas pirn. Säästupirne, mis kuumaks ei lähe, tollal vist ei olnud veel,” on mehel untsu läinud asi meeles.
Kontoritöö ei istunud
Pärast ülikooli ei olnud Kristjan ei psühholoog, ei disainer: „Olin riigiametnik. Projektijuhina tegelesin riikliku arengu teemadega. Excel ja tähtsad dokumendid. Mingil ajal läksin töölt ära – mööda ilma reisima. Kontoritöö oli tegelikult kole igav. Pärast hakkasingi rohkem käsitöö-värki tegema, ja ikka ökodisaini. Tegin asju tuttavatele, endale ka.”
Asjade tegemiseks peaks selle jaoks koht olema. „Ega tegelikult mul alguses mingit ruumi polnudki, suhteliselt põlve otsas tegin. Nüüd alles olen saanud häid tööriistu hankida ja mingi töökoja-moodi toakese, mis ei ole küll väga suur, aga ajab asja ära,” ütleb Kristjan.
Et end mitte päris diletandina tunda, käis Kristjan käsitöötehnoloogiaid ja disaini õppimas Haapsalu Kolledžis. See oli praktiliste oskuste omandamise kõrval oluliseks erialase maailmanägemuse hankimiseks. Sest ainult kunstikool saab panna inimest nägema tähendust seal, kus seda pole.Kuigi vahepeal on ta erinevaid töid teinud, on ökodisain Kristjanil hetkel põhitegevuseks. „See disainivärk on kuidagi vaikselt suurenenud,” tunnistab Kristjan.
Seni on disainer oma töödega ilma abitööjõuta hakkama saanud, aga nõu peab asjatundjatega küll. Samas on ta ka ise teistele tootedisaini nõu jaganud.
Käes on spooniaeg
Kristjan on sina peal ka pildistamisega: „See on suures osas hobi, aga mõningaid töid on ka teistel vaja läinud. Tellimise peale olen ka pildistamas käinud. Loodust pildistan ka, peamiselt maastikke, loomi mitte – mul ei ole piisavalt kannatust.”
Seni teatakse Kristjanit ehk kõige rohkem kaubaalustest asjade tegijana. Pikalt on teemaks olnud ka vinüülplaadid. „Teen neist kausse. Aga valmistan ka kahvlitest nagisid.” Kõige rohkem paelub meest töö puiduga. Viimasel ajal on palju aega läinud, leidmaks viise spoonijääkide kasutamiseks: „Väärt materjalist saab moodsat laserlõikamisega intarsiatehnikat kasutades teha kelladele sihverplaate. Ja veel väiksemaid ribasid kihiti rulli liimides võib saada väga nägusa ja tugeva sõrmuse. Puidutöö on ses mõttes hea, et untsuläinud tööd saab ühes jääkidega ahjus toasoojaks muundada. „Vähemalt topeltrõõm,” paljastab „tisainer” oma filosoofiat.
Vinüülplaadist saab fööniga lambikupli
Kristjan oma töödele reklaami ei tee: „Info liigub sõprade -tuttavate kaudu, ka veebilehe kaudu on mind leitud. Poest ostavad põhiliselt turistid (Tallinnas on Kristjani tööd Tali poes Voorimehe tänavas ja Les Petites'is Telliskivi loomelinnakus). Enamasti teeb mees asju tellimise peale, aga mõne asja nikerdab niisama valmis ja paneb lihtsalt müüki.
Paremini õnnestunud asju näeb Kristjani kodulehel www.tisain.eu, Tisaini Stuudjo Facebooki galeriidest leiab veel rohkem. Vahel on mõni asi näitustel ka olnud. Lisaks isetegemisele õpetab Kristjan töötubades ka teisi. „Õpetan näiteks seda, kuidas vinüülplaati kõveraks lambikupliks väänata. Internetis on ka õpetus, kuidas vinüülist kaussi teha, et paned praeahju. Mul ahjuga õnnestunud pole, mina kasutan ehitusfööni. Muidugi, toimetada saaks ka tööstuslikult vaakumpressiga – teed ühe vormi ja muudkui vorbid täpselt ühesuguseid asju. Mina olen veel käsitööliseks jäänud.”
Kristjan on üsna kindel, et jätkab ökodisainiga ka edaspidi, ta mõtleb parasjagu uusi asju välja. Tema inspiratsioonikaustikus ideid jätkub.
Ille Grün-Ots
