Ehk olen liiga kaua Eestist ära olnud ja mõne taolise ettevõtmise maha maganud?
ERMi veebileht tutvustab näitust nõnda: „Kas julged astuda emotsionaalsele rännakule, mis ulatub ahistusest ja väljapääsmatusest eneseleidmise ja vabanemistundeni? Eesti raamatu aastal tõlgivad kuraator Jan Kaus ja kunstnik Henry Griin ilukirjanduse väljendusjõu ja pagulaskirjanduse kandvad motiivid ruumikogemuseks.“
Mina julgesin astuda. Möödunud suvel, mis oli õnnestunud ajastus arvestades asjaolu, et olin mõnda aega enne seda süvenenud liminaalsuse fenomeni, mis väliseestlaste eksistentsi mitmel moel defineerib. Väliseesti kirjanduses sõnastatud elutunnetusest ja iseäranis Karl Ristikivi „Hingede ööst“ inspireeritud näitus-etendus pakkus väga personaalse ja võiks isegi öelda, et kehalise kogemuse. Just nagu II maailmasõja lõpu põgenik läks vastu tundmatule saatusele, mis ei jätnud kuigi suuri valikuvõimalusi, nõnda tuli näitusekülastajal järgida ruumiliselt etteantud rada, mida kommenteeris hääl kõrvaklappides.
Ja kuigi harjusid sellega tasapisi, päriselt see ei kadunudki. Iga tuba või ruum viis kontakti järjekordse olukorraga, millesse põgenik sattus. Astud edasi mööda elulabürinti, sest paigale jääda ju ei saa.
Jah, need olid surnud mehe maja sarnased ruumid, kus leidus ohtralt nostalgilisi eesti märke ja sõjajärgset kasinust. Kergelt klaustrofoobne tunne koos teadmatusega, mis ootab järgmises ruumis, tekitas selgelt tajutavat ebamugavust. Ja kuigi harjusid sellega tasapisi, päriselt see ei kadunudki. Iga tuba või ruum viis kontakti järjekordse olukorraga, millesse põgenik sattus. Astud edasi mööda elulabürinti, sest paigale jääda ju ei saa.
Jan Kaus on näitusest kõneldes nimetanud eesti keelt kodumaa aseaineks, mille põgenik sai võõrsile kaasa võtta. Kanadas elades olen isegi tundnud, et eesti keel ON mu kodu. Jah, eesti keel on tõesti tähtis, tänaseni, nagu ka selles keeles loodud kirjandus, mis kannab pagulaseks olemise eksistentsiaalset kogemust. Kuid mind puudutas enim siiski valikute puudumisest või nende piiratusest tekkinud rusutuse tunne. Näitusest väljaastumine mõjus tõelise pääsemisena. Kas sellist vabanemist tundsid mingil hetkel põgenikudki? Näiteks pärast seda, kui eksirännakud ja laagriaastad olid möödas ning uutel asukohamaadel endale püsivamad kodud rajati? Või polnud seegi su vaba valik? Kodumaa oli ju kaotatud. Kohaneti – iga järgnev põlvkond üha edukamalt. Kuid mingi tühimik jäi paljudele hinge. Kuigi uued laotused avanesid silme ees, ei tahtnud kaotused meelest minna. Ja ometi: kui saad valida, kas keerata paremale või vasakule, kas minna valguse või pimeduse poole, oled juba vaba – vabam. Sellist vabanemist tundsin näitusest välja astudes. Mina olen vabalt valinud elu ja töö Kanadas ja ehkki pidin loobuma paljust, mis kodumaale maha jäi, olen ma vaba tulema ning minema. Paljudel sõjajärgsete pagulaste järglastel pole seda vabadust õieti tänaseni: olles nüüdseks juured uue kodumaa mulda ajanud, kuuled aeg-ajalt ikka esivanemate maa kutset ning mõistad, et osa sinust jääb igavesti mingisse kummalisse vahepealsusse.
Eesti pagulaskirjanduse fenomeni ja selle keskseid motiive ruumikogemuseks ning helirännakuks tõlkivat näitust ERMis enam kahjuks vaadata ei saa, kuid välisministeeriumi abiga valminud audiolavastuse virtuaaltuur on ligipääsetav kõigile.
