Eestikeelse raamatu 500. a juubeli puhul andis kirjastus SE@JS välja järjekordse raamatu Neeme Järvist „Dirigent. Muusika tahutud Neeme Järvi“. Number 500 haakub kenasti ka maestro Järviga, sest just nii palju heliplaate on ta salvestanud, mis on andnud Neeme Järvile tiitli „kõige rohkem plaadistanud dirigent maailmas“.
Kaunilt kujundatud raamatu esilehel on logo „Eesti raamat 500 aastat“ – raamatu kujundas Rein Seppius, koostas Sirje Endre. Üllitis algab Neeme Järvi tsitaadiga: „Olen uhke, et olen eestlane ja räägin eesti keelt, üht ilusaimat maailmas. Eesti keel on kultuuriküsimus. Kultuurist saab meie rahvas oma elujõu.“ Need ei ole pelgalt ilusad sõnad – kõik vanameistri mitu põlve järeltulijad räägivad perfektset eesti keelt, ükskõik kus riigis nad parajasti elavad. Kristjan Järvi meenutab 35 aasta taguseid muljeid: „Kui me 1989. aastal Eestisse tulime, oli algul imelik, et kõik räägivad siin eesti keelt. Mulle oli alati tundunud, et eesti keel on Järvide perekeel, et keegi maailmas niisugust keelt ei räägi, kui meie. See oli nagu salakeel, milles vaid meie suhtlesime ja keegi meist aru ei saanud, peale mõningate (välis-) eestlaste. Oli väga tore tulla riiki, kus kõik räägivad meie pere keeles.“ Nüüdseks on Kristjan Järvi ka oma kodu Eestisse rajanud ja ta on siin noorema põlvkonna seas üks populaarsemaid muusikuid. Tema orkestri Nordic Pulse Orchestra (endine Baltic Sea Philharmonic) kontserdite saalid müüakse juba varakult välja.
Kuigi Neeme Järvi elab USA-s, on ta sõnal eesti kultuurielus suur kaal – kui eelmise üldlaulupeo ajal polemiseeriti, et laulukaare all võiks ka muudes keeltes laulda, siis ütles maestro Järvi „Postimehe“ veergudel kindlalt „ei!“. Ja lisas, et laulupeod kutsutigi ju ellu eesti keele kaitseks. Sellega oli poleemika lõppenud ja laulupeod jätkavad ainult eestikeelsetena. Praegu on eesti keele oskusest saanud juba meie riigi iseseisvuse kaalukeel – alles nüüd jõutakse tasapisi selleni, et kõik riiklikud koolid peavad andma õpetust eesti keeles. On mõistetud, et eestikeelsest haridusest ja kultuurist saab meie rahvas oma elujõu, kui parafraseerida Neeme Järvit.
Kõrvalepõikena tahaksin tsiteerida heliloojate liidu 100. juubeliks hiljuti ilmunud raamatut „Elav. Helisev. Loov“: „…1978. aastal toimetas Raimo Kangro mõneks tunniks välja ainult partorgidele allkirja vastu (!) tutvumiseks antud EKP Keskkomitee büroo eriti salajase otsuse ENSV venestamise kohta, andes nii Sirje Kiinile ja Rein Ruutsoole võimaluse see dokument maha pildistada. Ning kui venestamise otsuse vastu koostas meie kultuurieliit 1980. a kuulsa „40-kirja“, paljundati seda just heliloojate liidu koopiamasinal.“ Õudne mõeldagi, et emakeele kaitseks üles astunud kodanikke karistati tollal nagu kurjategijaid. „40-kirjast“ on Sirje Kiin kirjutanud terve raamatu.
*
Tänu Pärnu festivalile on sündinud ka meie esindusorkester Eesti Festivaliorkester, millega Paavo Järvi tuuritab nüüd kogu maailmas ringi.
Neeme Järvist ja tema pere muusikutest kirjutatakse Eesti ajakirjanduses tihti – eelkõige muidugi seoses suvise Järvide festivaliga ehk Pärnu muusikafestivaliga, kuhu sõidavad esinema maailma tippmuusikud. Ja tullakse muidugi selleks, et esineda dirigentide Järvide taktikepi all. Tänu Pärnu festivalile on sündinud ka meie esindusorkester Eesti Festivaliorkester, millega Paavo Järvi tuuritab nüüd kogu maailmas ringi.
Oleme sõprade ringis arutanud, kuidas on Järvid suutnud ingliskeelses keskkonnas säilitada oma nime „täppidega a-tähe“. Ja imestanud ka selle üle, kuidas suutis Neeme Järvi kohe pärast emigreerumist panna oma Bostoni orkestri viie kontserdi kavasse Ameerikas tundmatu Eduard Tubina 10. sümfoonia. Tollal polnud rahvusvahelisel areenil veel mõistet „eesti muusika“ olemas. Maestro Neeme Järvi gigantset tööd eesti heliloomingu tutvustamisel maailmas on võimatu üle hinnata. Dirigendi suurest rollist räägib kasvõi fakt, et Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine“ pidi ligi pool sajandit oma dirigenti ootama. Eesti 100. juubelit tähistati Saksamaal just Tobiase „Joonase“ ettekandega Neeme Järvi juhatusel – riigis, kus see esiettekandel läbi kukkus, sest polnud teosele võrdväärset dirigenti.
Põnev on trükisoojast, väärikast raamatust lugeda, kuidas Andres Mustonen, Arne Mikk, Peeter Vähi, Toomas Velmet jt püüavad „Järvi fenomeni“ lahti mõtestada. Huvitava mõttekäiguga tuleb lagedale Joonas Hellerma. Ta räägib Neeme Järvi rõhuasetusest niisugusele muusikale, mis on mingil põhjusel mängitumast kaanonist välja jäänud. (Näiteks Euroopa päeval 9. mail kõlas N. Järvi juhatusel Joachim Raffi Sümfoonia nr 11). „Tähelepanu pööramine niisugustele teostele, mida kohe ei märgata on omamoodi resonantsis Arvo Pärdi helikeele esteetika ja eetikaga: oluline on iga noot, iga rohulible. /…/ Pöördumine selle poole, mis on varju jäänud, mida kohe ei nähta või mille kõla mattub teiste alla, on sügavaima intuitsiooni väljenduseks. /…/ Enamgi veel, see ei piirdu ainult muusikaliste valikutega, vaid sisaldab ka kultuuride väärtustamise võtit: siit võrsub ühtaegu Neeme Järvi palve ja nõue, et märgataks ka väikeseid kultuure, tunnustamaks neid suuremate ja jõulisemate kõrval.“
