Tõnis Mägi saavutas teenitud kuulsuse mitmes eri ansamblis lauldes, nende hulgas Laine, Muusik Seif ja Ultima Thule. Ta on kirjutanud arvukalt laule, ise arvab neid olevat 400-500 ringis. Nende hulgas on laulva revolutsioon klassikud „Koit“ sõnade autorina ja „Palve“ heliloojana. Mullu novembris ilmus Euroopa Liidu lauluraamat „EU Songbook“, mis sisaldab kuus laulu igast EL liikmesriigist. Nimetatud kaks laulu on sinna valitud, kinnitades Mägi kohta Eesti levimuusika parnassil.
Siinkirjutaja arvates on Mägi huvitavaim looming jõudnud ta sooloplaatidele, neile, mida Mägi on salvestanud Eesti parimate muusikutega. 2003. aasta CD „Siirius“ on vaid näide sellest, kuivõrd edukalt on Mägi suutnud tabada meie maailma, seda, mis helisid täis. Sellele plaadile salvestatud viisid on kõik Mägi loodud, inspiratsiooniks eesti luuleklassika.
Niisiis oli väga oodatud ta mullune plaat „Ajapendel“. Tippmuusikud Ain Agan, Andre Maaker, Toomas Rull, Mihkel Mälgand, Raivo Tafenau ja Mägi abikaasa Kärt Johanson tagasid erakordset. Neli pala üheteistkümnest on Mägi viisile ja sõnadele loodud, neljal on tema helid inspiratsiooni saanud meie luuletajate Uku Masingu, Juhan Viidingu ja Tõnu Õnnepalu loomingust, kahe sõnad on Hendrik Lindepuu poolt tõlgitud poola luuletajalt Zbigniew Herbertilt. Plaadi viimane pala on varalahkunud Riho Sibula viis, Mägi poolt südamest lauldud „Mälestuste kaev“.
See on helisalvestis, mida peab tähelepanelikult kuulama, just sõnade tõttu. Viisid on kuidagi nii sõbralikult soojad, sobivad, et viivad just detailide tabamiseni, sellisteni, mida vahel vaid sõna saab edasi anda. Tunneme Tõnis Mägi kui loomingulist perfektsionisti. Ta ei loo laule lihtsalt niisama.
See on mitmeti kinnituseks, et Mägi muusika jõuab alati pärale mitte nii, nagu alul ootaks, kuid nii, kuidas helilooja, laulja on seda ise ette kujutanud, salvestanud. Paremat kiitust ei oska ehk andagi.
Plaadilt on raske valida üht pala üle teise. Nii võibki jätta otsustamise isiklikule tasandile. Siinkirjutajale mõjusid ühel kuulamisel mõned laulud väga, teisel, kolmandal aga tabas kõrv nüansse, mida varem ei märganud. See on mitmeti kinnituseks, et Mägi muusika jõuab alati pärale mitte nii, nagu alul ootaks, kuid nii, kuidas helilooja, laulja on seda ise ette kujutanud, salvestanud. Paremat kiitust ei oska ehk andagi.
Salvestus tervikuna on mitte ainult lummav, aga tõesti nagu seinakell, mis tiksub nii tuttavalt, aga alati meenutab, Mäksi ajakulgemise kaudu lükitud sõnadega, et „me ju oleme siin lühikest aega // ja paljud meist ei aima, et ehk oleme siin // hoopis teiste pärast ja polegi juhus // et kohtume.“ Raivo Tafenau mõtlik akordionisoolo lisab nimipalale „Ajapendel“ filosoofilist ja tõsist põhja.
Mõtleme: mis on „Tasakaal“? Mägi laulab, et seda tuleb hoida, kuna „vaekausil on su süda ja hing.“ Tasakaal „jälgib, hoiab sind, // … ta kaitseb, valvab sind, // ta hoiab kätt su peal, // ta oma tõotust peab.“ Kas pole nii. Siis jõuab kõrva „Sajab und“, pala, mis paitab, embab, hellitab, aga samas kuidagi virgutab. Haruldane. Ning see ongi Mäksi saladus. Osakab igaühega meist kontakti saavutada, nii nagu ta laulaks vaid meile. Kuid teame, et ka teile.
Déjà vu, otseses tõlkes juba nähtud, tähendab tunnetust, et elad praeguses hetkes, aga tundes, et seda on varem elatud. Tõnis Mägi laulud, küpses eas loodud, lubavad seda ja rohkematki. Ärgem unustagem, tõsiste mõlgutuste kiuste on ka vaja muiata. Nii nagu Kärt Johansoniga esitatud palas „De Ja Vu“. Meelega nii kirja pandud ja lauldud sugereerib sõbralikult seda, mida Mäks on valinud CD ümbrises alliksaarelikult meenutades esinevat lauset „¸on vaid hetk, ei midagi muud’ hetked, mil taipad midagi väga olulist, äkki, korraks ja see jääb meelde.“
„Ajapendli“ laulud ongi nagu 11 sõnulseletamatut hetke. Seda CD-d tasub leida, kuulata, et siis veel edasi otsida ja avastada seda olulist, mis polegi kellegi juhus.
