Kõrgema inseneeria-, juura- ja majandusharidusega Marley on kogu oma tööelu – 31 aastat – töötanud Kanada väärtpaberite keskdepositooriumis. Sisejuristina alustanud mees tõusis lõpuks juriidilise osakonna juhatajaks. Ta oli paarkümmend aastat Toronto Eesti Ühispanga nõukogu liige, millest viimased viis nõukogu esimees ning aktiivne osaleja Toronto eestlaskonna paljudes tegemistes.
„Arvan, see on ema leeripäev,“ ütles Marley, vaadates muuseumis fotot noortest inimestest taluõuel. Näitusel on tema ema ja isa pulmapilt, mis on tehtud juba Rootsis, ning ema pulmakleit. See nurk kannab pealkirja „Taasühinemise lugu“.
Kui teie vanemate Eestist lahkumise lugu lühidalt kokku võtta, kuidas see oli?
Isa oli Lihulast ja ema Paatsalust. Nad tundsid teineteist juba varem, aga põgenesid Rootsi eraldi. Ema oli suure laeva – Priidik Jungermanni mootorpurjeka Minnalaid – peal, aga isa läks paadiga. Ma ei mäleta, et ta oleks paadi nime öelnud. Oli üks väike mootorpaat, kuhu sai 12-15 inimest. Tema vend Franz oma abikaasa Lydiaga ja õde Alice. Mõni teine oli ka.
Isa Roman Marley oli Lihulas politseinik, nii et kui venelased tema oleks kätte saanud… Minu isaisa oli ka politseinik olnud ja tema eeskujul läks isa samuti politseinikuks. Vanaisa küüditati 14. juunil 1941. aastal ja suri üsna varsti peale seda Siberis.
“Septembris, kui põgenemine oli, tundus kindel, et pärast jõule on nad kodus tagasi ja elu jälle normaalne. Valitses arvamus, et ega ameeriklased ei lase venelastel Eestisse jääda.”
(Toomas Marley)
Ema oli kooliõpetaja Varblas. Tema isa viis teda ja teisi sugulasi Minnalaiule just neljapäeva, 21. septembri õhtul 1944. aastal. Laevakaptenitel on ju see ebausk, et reedel ei tohi laevasõitu alustada. Ema kutsus vanavanemaid ka, aga vanaisa ütles, et jääb loomade järgi vaatama. Paljud vanemad inimesed jäid sellepärast maha.
Septembris, kui põgenemine oli, tundus kindel, et pärast jõule on nad kodus tagasi ja elu jälle normaalne. Valitses arvamus, et ega ameeriklased ei lase venelastel Eestisse jääda.
Teie vanemad said taas kokku Rootsis.
Isa oli 25- ja ema 21-aastane, kui nad põgenesid. Mõlemad jõudsid õnneks terve nahaga Stockholmi. Nad said seal üsna pea tööd. Ema, kes Eestis oli olnud õpetaja, läks rootsi perekonda lapsehoidjaks. Isa sai endale töökoha nõudepesijana Stockholmi ooperimajas. See küll tema lemmiktöökoht ei olnud, aga midagi pidi tegema, et leiba teenida. Pisitasa said nad majanduslikult jalule ja asjad läksid hästi.
Piltidelt vaadates oli neil Rootsis üsna tore seltskonnaelu. Olen nende jõulude ja sünnipäevade pilte näinud – ohoo, missugused peod need olid!
Mu vanemad abiellusid 1948. aastal ja vend sündis 1949. aastal. Rootsist Kanadasse läksid nad 1951. aastal ja see oli üsna hilja. 75 protsenti Kanadasse lahkunuist olid juba enne läinud, nende hulgas kõik minu onud.
Põhjus oli, et Rootsi oli ikka Nõukogude Liidule väga lähedal ja rootslased andsid mõned inimesed venelastele välja. Soome nagunii eestlasi ei jäänud, kes pääses, läks ikka Rootsi.
Kuidas teie pere Kanadas hakkama sai?
Minu vanemad olid õppinud inglise keelt vist juba Eestis, või kui polnudki, siis omandasid selle väga ruttu ja said mõlemad head töökohad.
Isa oli joonestaja, tegi majade ja korterite elektriprojekte. Ema töötas ajalehe Vaba Eestlane juures Torontos ja müüs reklaami. Tema iseloomuga see sobis, tal oli kannatust niisuguste asjade jaoks. Ema oli ka Toronto eesti koolide asjaajaja. Kõik lapsed tundsid proua Marleyd, kelle kätte tuli maksta õppemaks. Ta paljundas laululehed, eksamite ja koolinäidendite tekstid.
Kaks kõige suuremat asja, mida mu isa tegi – ta oli Eesti Maja juhatuses, kui Eesti Maja osteti ja seda arendati. Ja asutas Toronto Läänlaste seltsi, mille esimees ta kaua oli. Kui isa enam eestvedajate hulgas ei olnud, lagunes ka selts. Praegu tegutsevad Torontos küll hiidlaste ja saarlaste seltsid.
Rahaprobleeme meil ilmselt ei olnud. Olin küll poisike, aga minu kõrvu sissetulekute või väljaminekute mured ei jõudnud. Ei saa öelda, et midagi oleks raha pärast tegemata jäänud. Suuri sõite või lõunamaareise küll polnud.
Aga juba 1964. aastal käisime ema ja vennaga Rootsis skautide-gaidide suurlaagris. Olime Rootsis kolm nädalat ja käisime ka ema sugulasi vaatamas. Isal Rootsi lähedasi sugulasi ei jäänud ja sellepärast tal suurt huvi ei olnud kaasa tulla, nii ehitas ta kodus suvilat. See suvila on nüüd minu venna pere valduses – ikkagi suguvõsas.
Milliseks teie elu Kanadas kujunes?
Minu esimene kraad oli inseneri oma. Kui see nelja-aastane õpe lõpule jõudis, hakkasin otsima ala, millega päriselt tegeleda tahan. Üks ülikool pakkus nelja aasta pikkust ühist programmi majandusest ja õigusteadusest. Pärast selle lõpetamist läksin tööle väärtpaberite keskdepositooriumisse Kanada börsi juures.
Töötasin seal 31 aastat ja mulle meeldis väga. Vahel vaatasin küll „üle aia“, et mida muud võiksin teha, aga midagi nii huvitavat ei jäänud silma. See oli ka kindel töökoht ja polnud muret, et oleks pidanud Torontost ära kolima. Minu ringkond, sõbrad, sugulased ja eesti kogukond olid kõik seal. Samuti lastel koolid ja harrastused. Elasime kenas keskklassi rajoonis, kus oli hea lapsi kasvatada.
Kuidas jõudis põgenemise lugu vabas maailmas sündinud lapseni?
Vanemad ikka rääkisid ja kui oli perekonna või suguvõsa kokkusaamine, arutati ka, kuidas neil sugulastel läheb, kes Eestisse maha jäid.
Ka eesti koolis räägiti sellest, aga mitte nii palju. Õppisime kolm-neli aastat ajalugu ja maateadust. Põhilised asjad sai ikka teada – et olid rasked ajad ja tuli põgeneda.
Kuidas säilib kultuur ja keel võõras keskkonnas, kui pagulus osutub nii pikaks?
Eestluse seisukohalt on tähtis, kes on eestvedajad. Inimesed vahetuvad – kes läksid Torontost ära, kes väsisid või abiellusid kanadalastega. Aga siis on tähtis, kes asemele astub.
See, mis on perekonnas, on tähtis. Minul on kolm last – kõik minu lapsed räägivad eesti keelt. Ka minu esimene abikaasa oli eestlanna. Tegime oma lastega samamoodi nagu meie vanemad meiega. Viisime nad eesti kooli, rahvatantsu ja gaidide-skautide rühmadesse, nii et nad õppisid eesti keele selgeks.
Panime lastele kaks nime, ühe inglis-, teise eestipärase, et nad ei unustaks oma juuri.
“Vanem poeg on elanud Eestis juba 15 aastat: ta töötab Rae golfiväljakul ja tema naine on ka eestlanna. Noorim poeg elab Torontost paarsada kilomeetrit põhja pool ja ehitab seal maju.”
(Toomas Marley)
Tütar on teinud oma lastega samamoodi. Ta püüab oma kümne- ja kolmeaastastele tütardele eesti keelt õpetada. Nad käivad hellakestes ja eesti suvekodudes.
Vanem poeg on elanud Eestis juba 15 aastat: ta töötab Rae golfiväljakul ja tema naine on ka eestlanna. Noorim poeg elab Torontost paarsada kilomeetrit põhja pool ja ehitab seal maju.
Saksa ajaloolane Andreas Kossert rääkis mullu Haapsalus suurpõgenemise konverentsil, et sunnitult kodu jätmine on trauma, mis ei piirdu ainult põgenenud põlvkonnaga. Kuidas teie seda tajusite?
Kasvasin Kanadas üles loomulikult, nagu Kanada poiss ikka. Mul olid muidugi ka eesti sõbrad ja sugulased. Tegin mõnda asja küll teistmoodi, aga et keegi oleks mind põlanud, minu arvel nalja teinud või haletsenud – et vaene põgenik – seda ei olnud. Nimi ja valge nahk aitasid muidugi ka, et rassistlikku halvustamist ei olnud. Usun, et enamik minuealistest ütleks samuti.
Kahtlemata võivad mõnel olla teised kogemused. Kui oli eestipärane ehk seal võõrapärane nimi, kus rohkem täishäälikuid kui teisi, võibolla siis tehti nalja.
Kuidas läks teie sugulastel, kes Eestisse maha jäid?
Isal jäid kolm venda siia maha. Nemad tegid kaasa sõidu Siberisse 1949. aastal. Olid seal seni, kui Stalin ära suri ja nad jälle tagasi said tulla. Neil olid naised ka, ma ei tea, kas nad abiellusid enne või pärast Siberi-aastaid. Lapsi ja lapselapsi oli ka.
Emapoolse suguvõsa kirjeldamine on palju keerulisem. Minu emaema oli kaheksateistkümnest lapsest seitsmeteistkümnes. Vanavanaisal oli kaks naist, muidugi teine teise järel. Kümme last oli esimese naisega ja kaheksa teisega. Väga suur suguvõsa – kui vaadata teise, kolmanda ja neljanda generatsiooni nõbusid.
Kui esimest korda 1973. aastal Eestis käisin, oli mind laevalt vastu võtmas ligemale 75 inimest. Sain tohutu sületäie lilli, kindlasti suurema kui leeri lõpetades.
Tol ajal oli Eestist väljapoole pea võimatu reisida, kas Eestisse tulla oli keeruline?
Mitte eriti, mitte et ma mäletaksin. Viisa pidi muidugi olema. Venelastel oli saatkond Ottawas ja sealt sai kuidagi selle viisa. Olin siis 20aastane poiss ja rohkem ula peal väljas – terve suve Euroopas ringsõidul hea sõbraga. Väga ei mõelnud sellistele asjadele toona, hiljem alles.
Kui Tallinnas hakati praami pealt inimesi maale laskma, oli treppide kõrval üks mundris asjamees, kes palus igaühelt nende passi. Ja ma ei saanud oma passi tagasi enne kui järgmisel nädalal, kui hakkasin Eestist lahkuma. Siis see mind isegi väga ei seganud. Kujutasin ette, et olen ju sugulasi vaatamas ja küll nad lasevad mind välja, kui see aeg läbi on.
Tänapäeval ei julgeks ma küll niimoodi teha. Pean oma passil silma peal iga minut, kui keegi asjamees seda vaatab.
Mismoodi nägi üks noor, vabas maailmas kasvanud inimene nõukogude tegelikkust?
Olin muidugi koolis õppinud ja vanemad olid seletanud.
See aeg Eestis oli väga tihe: 24 tundi päevas kohtumisi sugulastega. Mulle oli see lõbus ja tore olemine. Üks sugulane, kes oli mõne aasta minust vanem, oli võtnud nädala töölt vabaks ja oli mulle giid või teejuht ning hoolitses, et minuga midagi halba ei juhtuks.
On meeles jalutuskäik pealelõunal Tallinnas Snelli pargis, kui meil oli vaja paar tundi aega parajaks teha. Kõik tundus väga kena ja hästi olevat.
Minu sugulane jäi korraga keset parki seisma. Vaatasime teineteisele otsa, ajasime juttu ja hakkasime siis edasi kõndima. Kui ta juba neljandat või viiendat korda niiviisi tegi, pakkusin, et kui väsinud oled, läheme istume ometi kusagil kohvikus. Et niimoodi püstijalu puhata ei ole ju mõnus.
Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et ära kohe vaata, aga kui hiljem on paras aeg, siis sinu selja taga on üks tumedas ülikonnas mees, kes jääb iga kord seisma, kui meiegi peatume.
Ausalt arvasin, et sellised asjad on ainult spioonifilmides.
Olime onude ja nende peredega onu väikeses kitsas korteris. Oli augustikuu ja väga soe ilm. Mõned tõmbasid seal isegi suitsu ja korteris oli päris palav ka. Vahetevahel käis üks tädidest akent kinni panemas. Mõtlesin, et mis jama see on: lämbume ju ära sinna. Onutütar seletas pärast, et aknad pandi siis kinni, kui onud hakkasid rääkima poliitikast.
See oli nii võõras. Kui poleks oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud, ei oleks vist ikka päriselt uskunud. Nagu James Bondi film…
Aga sugulased olid toredad.
Eks kõik väliseestlased püüdsid sugulastele kodus saata pakke, nii kuidas see võimalik oli. Imestasin poisina ema üle, et miks ta kohvi ja suhkrut saadab – nad võivad ju ise poest osta. Ma ei kujutanud ette. Vanemad püüdsid seletada ka, aga nemadki polnud seda ju oma silmaga näinud. Olin harjunud, et kui on midagi vaja, lähed poodi ja ostad.
Sugulased viisid mind kaubamajja vaatama. Mäletan oma mõtteid: „Jumal hoidku küll, mis rämps see siin on! Ja seda peetakse kaubamajaks?!“. Või kuidagi umbes nii.
Veel üks lugu on eredalt meeles. Olime sugulaste juures õhtusöögil, paarkümmend sugulast koos. Jäime pärast õhtusööki nende elutuppa juttu ajama. Lapsi oli ka. Tuli üks väike, vaatas mulle nii süütult otsa ja küsis: „Onu Toomas, mis maitsega on kokakoola?“ No mis ma oskasin öelda – kokakoola maitsega.
Niisuguseid momente oli tegelikult palju. Kui Eestist lahkusin, oli mul päev aega Helsingis, enne kui lennuk mind tagasi kodu poole viis. Mäletan, et olin Jean Sibeliuse monumendi juures, kui mulle tuli nutumaik suhu. Sain korraga aru, missugust fantastilist elu mina olin elanud. Ja milline oli elu Eestis – nagu päev ja öö.
Olen kuulnud vahel, et Kodu-Eestiga suhtlemisele ei vaadatud väliseesti ringkondades vahel kuigi hästi. Kas tajusite seda Eestist tagasi jõudes?
Noortele, kes väljaspool Eestit sündisid, niipalju seda ette ei heidetud. Aga minu ema, kes käis ka 1970ndate lõpul või 1980date algul korra Eestis, tema hoidis seda küll suhteliselt enda teada ega rääkinud sellest käigust palju.
Torontos oli üks Eesti võitlejate ühing, äärmiselt parempoolsed. Nemad pidasid kõiki, kes Eestiga suhtlesid, kahtlasteks, kui mitte kommunistideks. Kui Eestist tulid sugulased või sõbrad, vahel mõni professor ehk laulukoor, siis mõni pidas seda kõike valeks ja nimetas kommunistidega suhtlemiseks.
On see nüüdseks unustatud?
Jaa, absoluutselt. Kadus kahtlemata taasiseseisvumisega. Või juba 1980ndate lõpupoole, kui need, kellel süda nii täis oli, hakkasid väga vanaks jääma. Hiljem pole keegi, vähemalt minu kuuldes, sedasi väljendunud.
Olete jäänudki üsna tihedalt Eestis käima.
Olen Eestis käinud sageli, võibolla ligi 25 korda. Tegin niisugust tööd, kus igal aastal oli konverents või paar Euroopas. Korraldasin alati niiviisi, et äri ajamine sai nädala algul tehtud ja nädala teisel poolel sain odava lennuga kolmeks-neljaks päevaks Eestisse tulla. Nägin sugulasi nii tihti, et tõusis kartus, kas ma ei tüüta neid nii tihedate külaskäikudega. Mul on tuttavad ja sõbrad siin ka.
Minu emaema noorem õde, see pere 18. laps, on Toomas Hendrik Ilvese vanaema. Oleme ühevanused ja peaaegu eluaja tuttavad olnud. Nemad kolisid Rootsist New Jerseysse ja käisime aegajalt teineteisel külas. Eestis käies olen püüdnud temaga ka ikka korra või paar kokku saada.
“Lasksin selle ringreisi jooksul oma juustel kasvada. Selleks ajaks, kui Toomasega kohvi jõime, olin juba paras hipi oma õlgadeni juustega. Tema muidugi mustas ülikonnas, nagu kord ja kohus.”
(Toomas Marley)
Üks hea mälestus on aastast 2013, kui Võidupüha paraad oli Haapsalus. Olin siis Eestis ja läksin seda vaatama. Kui korteež mööda sõitis, siis lehvitasime. Toomas Hendriku auto tagumine aken oli lahti, ta hõikas, et läheme Haapsalu peatänavale ja võtame mõne kohvi. Mida me tegimegi. Olin parasjagu pärast töötamise lõppu 11 kuud mööda Euroopat ringi rännanud. Lasksin selle ringreisi jooksul oma juustel kasvada. Selleks ajaks, kui Toomasega kohvi jõime, olin juba paras hipi oma õlgadeni juustega. Tema muidugi mustas ülikonnas, nagu kord ja kohus.
Nüüd on tõesti rõõm vaadata, kui edasijõudnud Eesti on. Tallinn on ju täiesti esmaklassiline linn. Kõik, mis vaja, on olemas.
Minu poeg on nüüd Tallinnas elanud juba 15 aastat. Ta käis meil kevadel Torontos külas. Kui olime kahekesi, uurisin, et kas ta kavatseb kunagi koos abikaasaga ka Kanadasse kolida. Ta vastas selle peale lihtsalt ja selgelt – ei.
Kui Ukrainas sõda algas, ütlesin talle, et sul endal on Kanada kodakondsus, võta oma noorikule ka Kanada pass. Ei pea ju tulema, aga see on nagu kindlustus, et kui midagi halba peaks juhtuma. Ta ütles, et ei ole vaja muretseda.
Kui oleksin neljakümneaastane praegu, ma vist võtaksin selle kindlustuspreemia välja, aga nende eest ei saa mina otsustada.
Ei saa jätta ju endise pangandusinimese käest küsimata: mis seisus teie meelest Eesti majandus on?
Eesti pangandus elab väga hästi. Teatud asjadega olete Kanadast ikkagi ees. Mul on siin LHV pangas arveldusarve olnud üle kümne aasta vähemalt. Asjad on palju täpsemad ja kõik muidugi elektrooniline. Ilma mobiiltelefonita oled justkui kadunud inimene. Kanadas on samuti juba paljud asjad mobiiltelefoniga ligi pääsetavad, aga mitte nii suurepärasel tasemel.
Tallinna väärtpaberite depositooriumiga ma pole kokku puutunud. Küll 1992. aastal sain Kanada riigiabi kaudu anda nõu keskdepositooriumi ülesseadmiseks. Olin siin märtsikuus kolm nädalat ja pidasin mõned loengud. Aitasin niipalju kaasa, kui vähegi sain. Kas sellest pikapeale kasu oli, ei tea enam, suhted on vaibunud. Hea tunne on mõelda, et sain tulla Eestimaale ja aidata natukene kaasa oma valdkonnas.
Kuidas Kanada eestlaskonnal praegu Torontos läheb?
Meil ehitatakse üht suurt Eesti Keskust vana Eesti Maja asemele, mis paar aastat tagasi ära müüdud sai. Uue ehitamisega on koroonapandeemia tõttu natuke kauem läinud, kui arvati. Vahepeal oleme oma üritusi, koole ja koonduseid Läti Majas pidanud.
See suur uus Eesti Keskus saab olema koht, kuhu eestlased üle maailma saavad kokku tulla, et kohtuda ja bisnist teha.
See on samuti rahvamaja, kuhu tulevad suured peo- ja teatrisaalid. Ruumid Ühispanga, Eesti kooli, rahvatantsu ja skautide-gaidide jaoks.
Nad loodavad, et see läheb hästi käima, sest kui suure põgenemise ajal lahkus Eestist umbkaudu 80 000 eestlast, siis nüüd on välja arvutatud, et iga viies eestlane elab välismaal. Oleme uhked, et oleme eestlased ja uhked Eestimaa üle.
EELK Haapsalu koguduse õpetaja Mart Salumäe:
Olin 2011–2023 teenimas EELK Toronto Peetri kogudust. Kohtusin Toomas Marleyga sealse eestlaskonna tegevustes selle aja jooksul korduvalt, aga tihedam kontakt tekkis just vahetult enne mu kodumaale naasmist.
Pidin ametikorterist oma tosina aasta elujärje välja kolima. Majakraami oli tekkinud päris palju. Sain tuttavatelt teada, et Marley majutas parasjagu enda kodus juba mitmendat Ukrainast pärit sõjapõgenike perekonda ja aitas neil püsivamat elukohta, tööd ning laste koolitamise võimalusi korraldada. Ta oli vajadusel neile ka eestkostja, aidates põgenikel toime tulla Kanada keerulise ja kohati raskepärase bürokraatiaaparaadiga. Toomase abil tekkis kiiresti võrgustik sõjapõgenike peredest, kellele sain ära anda kogu viietoalise korteri sisustuse.
Kolm või neli Ukraina peret said endale valida seda, mida nad vajasid. Kes soovis kööginõusid, kellel puudus mööbel või magamisase. Eriti suurt heameelt tunti kodutekstiilide, kodumasinate ja elektriliste tööriistade üle. Oli hea tunne, et need läksid kasutusse inimestele, kes olid sõja tõttu kõigest ilma jäänud.
Toomas oli selle abi koordineerija. Ta teadis peast, et kellel millest puudus ja kes mida võis vajada. Ta on suure südamega inimene.
