Muid sobivaid pakkumisi ei olnud ja siis sõbranna soovitas, et mine õppima,” on Katrin praegu sõbrannale ülimalt tänulik hea nõuande eest.
Keskkooli lõpetamise järel töötas Katrin 2.5 aastat Rootsis lapsehoidjana. Boonusena sai ta sealt kaasa peaaegu veatu rootsi keele oskuse. Tagasi Eestis, oli vaja töö leida seal. „Mu ema oli see, kes leidis kuulutuse, et laevale, mis pidi hakkama sõitma Tallinna ja Stockholmi vahet, otsitakse töötajaid. Tööle saamiseks piisas täiesti vaid rootsi keele oskusest,” meenutab Katrin. Laev, kuhu Katrin tööle läks, oli Estonia… Tol kurval ööl, mil Estonia hukkus, Katrinit laeval ei olnud. Oli hoopis Saksamaal, kuhu meeskond läks laevakompanii EstLine'i (praeguse Tallinki) teise laeva järele. Firmal läks toona niivõrd hästi, et tekkis vajadus kahe laeva järele, et Tallinna ja Stockholmi vahet saaks sõita iga päev. Ühe laevaga oli selline võimalus ülepäeviti.
„See ei olnud minu vahetus tol ööl. Aga oleks võinud olla, sest aeg-ajalt, kui oli järjest vabu päevi vaja, sai ümbervahetusi tehtud ja ka selles meeskonnas töötatud. Nii et tundsin ma mõlemat meeskonda,” ohkab Katrin.
Laevatööd alustas Katrin restorani köögis. Siis tuli ettekandjaamet ja ametikõrgendusena restorani administraatori tööpost. Kui Estoniat enam ei olnud, läks Katrin tööle Mare Baltikumile.
Õppima üle kolmekümnesena
Laevalt tuli naine maha siis, kui jäi esimese pojaga lapseootele. Kodus oli Katrin mitu aastat. Sündisid veel kaks poissi. Lisaks hooldas naine oma 100-aastast vanaema. Ja siis läks Katrin õppima – hooldustööd Tallinna Pedagoogilisse Seminari. „Ma tahtsin tegelikult minna sotsiaaltööd õppima, aga konkurents sellele erialale oli väga suur. Miks ma sellise ala valisin? Kui tagasi mõelda, siis mulle on ju lapsed alati meeldinud. Käisin sugulase poega vahel hoidmas, kui olin alles 10-aastane. Sotsiaaltöötaja, lasteaednik – tegelikult olin ma vaikselt kogu aeg millegi sellise peale mõelnud. (Loe rohkem Eesti Elu 12. aprilli paberlehest)
