On saadud nautida läbi aegade Laine esinemisi teatrilaval, laulukooris ja laulumängudes ja – muusikainimesena – on tal ikka veel tahet ja jõudu esineda Keerutajate laulu- ja tantsuetendustel.
Laine mäletab, tunneb ja teab. Ta on kujunenud väikselt ajalooallikaks, mis puudutab Vancouveri põgenikke ja välis-eestlaste sündmusi.
Olgugi et Laine sündis Pärnus, kolisid vanemad kaugesõidu kapten Oskar ja Marie Kvell varsti Tartu. Seal käis väike tütar saksa lasteaias; algkooli- ja gümnaasiumiaastad õppis Laine Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, valides humanitaarala. Peale lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonda ja siirdus varsti tööle Eesti Panka, kuhu jäi kuni 1944. a. lahkumisajani.
Põgeneti Saksamaale, küll laevaga, rongiga ja muul moel, kuni pikapeale lõuna Saksamaale välja. Kusagil ei lubatud kaua peatuda, kolimist oli palju paigast paika. Lõpuks viibiti Ameerika tsoonis, kust õnnestus perel tulla Kanadasse tuttavate kutsel. Laine sai kohe Vancouveris tööle ja ta elu oli kiire, aga sellesse mahtusid veel Briti Kolumbia ülikooli kursused, eesti ühiskonna elu, kirik ja muidugi hool oma pere ja kodu eest.
Küsimuse peale kas ta on käinud tagasi Eestis, ütleb Laine: „Oh, jah! Viis korda 1996. ja 2011. vahel.” Veel küsimus: „Milline oli tunne esimest korda tagasi olla?” Vastus: „Süda tahtis lõhkeda suurest rõõmust!”
Kaasaegne daam? Jah, ja mitte ainult Eestis käimise pärast 93. aastaselt. Sünnipäeval rõõmustab juubilar oma kingi üle. See on viimane tehnoloogia… i-pad. Ta sõnab, et sellega olevat väga hea eesti ajalehti lugeda ja ennast üldiselt informeerida!
Sünnipäevaks tegi Laine lõbusa peo, pühitses koos sõpradega ja meenutas ilusaid aegu.
On rõõm tunda Lainet ja tänada teda eeskujulikkuse eest ning soovida palju õnne ja õnnistust ikka ja jälle!
Juta Kitching
