Või imeline, magus vabanemistunne, kui kogu see jamps lõpuks läbi sai. Aga eks ole siiski ka kahju kantud. Esimest korda üle piiri pääsesin alles 29 aastaselt. Kas võiksid tänapäeva noored midagi sellist ette kujutada? Hulk aega – nädalaid, kuid – tuli raisata mõttetutele õppeainetele, selle arvelt jäi ju õppimata midagi olulist. Ja tohutu hulk närvirakke, mis läksid iga päev kaotsi vene võimu peale vihastamise käigus.
Teil on pikk poliitiline resümee: Eesti Kongress, Põhiseaduse Assamblee abiesimees, neli Riigikogu koosseisu. Mida peate ise oma suurimateks saavutusteks poliitikuna?
Olen uhke ja rahul, et koos teistega sain teha Eesti põhiseadust, seda kaitsta ja aidata kaasa selle vastuvõtmisele. Samuti olen aidanud läbi viia teisigi suuri otsuseid, millel Eesti püsib – omandireform, kaitseväe taastamine, range eelarvepoliitika, keelepoliitika, kodakondsuspoliitika, proportsionaalne tulumaks (flat tax) jne. Olen tegelenud metsaseadustega, algatanud keskkonnaseadustiku koostamise, aidanud sõnastada seadusepügalaid venekeelsete gümnaasiumide üleviimiseks põhiliselt eestikeelsele õppele. Viimati kulus suur osa mu ajast ja energiast uuele põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele; nendega on samuti ees suured reformid.
Eestlased tunnevad teid ka tulihingelise rahvusliku publitsistina. Miks on rahvuslus vajalik? Kas Eesti rahva püsimajäämine on ikka veel ohus?
Ma ei tea, kas rahvuslus ongi vajalik, aga rahvused on küll vajalikud. Tänapäevane inimkond on organiseerunud rahvuste, st kultuuriväljade kaupa. Need on nagu mingid omavalitsused, mis peavad korda ja tagavad inimeste õigusi. Päris vald või kommuun võib teisega liituda, suurt õnnetust sellest ei juhtu, kuid rahvusega on teine lugu. Mistahes rahvuse lagunemine looks ebastabiilsuse ja kuritegevuse kolde, mis oleks ohuks kogu maailmale (umbes nagu nurjunud riik, failed state). Nii et eesti rahvast on vaja meile endile, aga ka maailmale. Ja eestlaste püsimajäämine on ikka veel ohus, seda kinnitab ka viimane rahvaloendus. Meid ei päästa ükskõik kui head keeleseadused, kui me lihtsalt välja sureme.
Teie 1993 ilmunud raamatu pealkiri oli “Euroopa: päästepaat või uppuv laev”. Kumb ta siis on?
Päästepaat oli ta meie jaoks kahtlemata. Ulpisime meres, meid võeti pardale. Aga kas päästepaat ise mitte põhja ei lähe? Kui ma teaksin vastust, oleksin prohvet ja võiksin börsil rikkaks minna. Eks vaadake ise, mis toimub Kreeka ja nüüd ka Hispaania ümber. Keegi ei tea, mis Euroopast saab.
Viimase aasta olete töötanud kaitseministeeriumis. Oma blogiski kuulutate “Käed eemale Eesti sõjaväest”. Mis roll on tänapäeval Eesti sõjaväel? Kas Eesti poliitikud võtavad meie riigikaitset tõsiselt?
Jah, poliitikud võtavad riigikaitset tõsiselt. Ja see on väga suur asi, sest algusaegadel leidus väga palju lärmajaid, kes kuulutasid, et Eesti sõjavägi on lollus ja liivakastimäng. Nüüd on nad vait jäänud, sest teavad – rahvas võtab kaitseväge tõsiselt. No ja siis muidugi on teine (suurem) osa poliitikuid, kes on kaitseväge alati tõsiselt võtnud ning võtavad ka edaspidi. On hakatud aru saama, et Eesti sõjavägi on olemas eelkõige selleks, et sõda ei tuleks. Kuid et seda efekti saavutada, peab olema tegemist tõelise, mitte mängusõjaväega.
Olete mitmekümne ajalooraamatu ja õpiku autor või kaasautor. Õpik kõlab väga tõsiselt ja formaalselt, aga näiteks teie e-raamatuna saadav “Eesti saatusehetked” on tõsisest teemast hoolimata lausa lõbus ja pooleldi ilukirjanduslik lugemine. Kas olete rohkem tõsine ajaloolane või ajaloo populariseerija?
Vist pigem ajaloo populariseerija, ajaloo ümberjutustaja. Selleks, et paremini mõista tänast. Muidugi, eks ka ümberjutustamise juures peab aeg-ajalt n-ö päris ajaloolase tööd tegema, arhiivis istuma, mõne originaaluurimuse kirjutama.
Teie sulest on tulnud ka näidendeid, romaane, filmistsenaariume, lasteraamat, mälestusraamat, luulekogu jne. Kas ka teie ilukirjandusest võib aimata et autor on ajaloolane, poliitik ja isamaalane?
Nii ja naa. Kindlasti tunneb ajaloolase ära see lugeja, kes teab, et autor on ajaloolane. Kuid kes ei tea – võib-olla tema ajaloolast ei näegi. Sama lugu isamaalase ja poliitikuga. Oma õpikutes ja ilukirjanduslikes tekstides ei ole ma enda arvates kunagi olnud võitlev rahvuslane ega isamaalise erakonna heerold. Sellised tekstid jäägu valimisvoldikute jaoks. Ma olen nõukogude ajal „parteilisest” ilukirjandusest mürgituse saanud, ma ei soovi samaga vastata.
Kuidas sündis “Tuulepealne maa”? Teleseriaal, mille tegevus hõlmab kogu esimest Eesti Vabariiki ja mille kõrvaltegelaste hulgas on Päts ja Laidoner tundub väga ambitsioonika projektina ja selle teostus pälvis nii kiitust kui kriitikat.
„Tuulepealse maa” idee tuli vist neilt, kes korraldasid Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamist. Ja rõhutada tuleb, et mina olen vaid stsenaariumi kaasautor, põhiautor on Eesti praegusaja viljakaim stsenarist Mihkel Ulman. Meie koostöö sujus väga hästi (see algas juba „Detsembrikuumuse” juures) ja ehkki peenutsevad kriitikud süüdistasid seriaali sajas surmapatus, oli publikuhuvi väga suur ja vaatajate vastukajad head. See lugu tuli südamest ja läks südametesse. Sellest fenomenist Jaak Alliku moodi kultuuriheerosed aru ei saa.
Teie romaanis “Torm” hävib suur osa Ameerikast looduskatastroofis ja tekib üleilmne kaos. Huvitav mis meie Kanadast sai?
Kanada jäi püsima, aga napilt. Üle piiri valgus sadu tuhandeid põgenikke, osalt USA ja Kanada vahelise kokkuleppe põhjal, osalt stiihiliselt. Mingil hetkel kaalus Kanada valitsus koguni piiri sulgemist, kuid sellest mõttest loobuti. Oht kaose puhkemiseks oli siiski nii suur, et tuli kehtestada sõjaolukorraga võrreldavad piirangud ja reeglid. Kanadalased suhtusid neisse valdavalt mõistvalt, isegi kui märatsejate ning marodööride vastu tuli käiku lasta relvad. Korra säilitamisele aitas kaasa rahvusliku uhkuse ja ühtsustunde puhang, sest kõigis neis raskustes, mis kaasnesid ameerika põgenike majutamise, toitlustamise ja varustamisega, oli ka midagi meelitavat – seekord oli „vaese sugulase” osas vaieldamatult USA.
Kui kaugele ulatuvad teie sidemed Kanada eestlastega?
Kõik algas tegelikult Olaf Kopvillemist, kelle laulud mulle lapsepõlves pähe kulusid ja on peas tänini. (Jah, näete, liikus nõukogude ajal ringi ka sellist materjali.) Nii et olen eluaeg teadnud, et Kanadas elab tuhandeid tublisid eesti mehi ja naisi. Siis, mitu aastakümmet hiljem, tulid Peeter Kopvillemi laulud. Nagu mingi ilmutus, „kadunud poegade” sõnum. Olen mitu korda Kanadas käinud, kadunud poegi ja tütreid oma silmaga näinud; mitmed neist on jõudnud ka Eestisse. Mul on Kanada eestlaste hulgas palju häid sõpru ja tuttavaid. Lähisugulasi mitte, kuid hõimlasi küll, ja hästi palju, sest kui üks inimene on hõimlane Hesside-Kalmudega (nagu mina oma abikaasa ja Markus Hessi abikaasa kaudu olen) – siis tal hõimlaste puudust ei ole.
Intervjueeris Olavi Kelle