Mai Maddisson: „Minu raamat läks tagasi sinna, kus ta sündis”

Septembris külastas Torontot Mai Maddisson, kes astus läbi ka „Eesti Elu“ toimetusest. Mai Maddisson on kogunud sõjaaja laste mälestusi ning tal on valminud mitu raamatut, üks neist on ilmunud juba ka Eestis.

EE: Võib-olla räägiksite natuke oma raamatute sünniloost. Kuidas see kõik teoks sai?

MM: See lugu on tegelikult päris pikk. Terve oma elu on mul olnud tahe viia oma pojad tagasi Geislingeni, kus ma noore lapsena elasin. Ma arvan, see oli koht, kus minu identiteet välja kujunes ning sellel on olnud mu elule väga suur mõju.

Mu elu oli tavaline kiirjooks – kool, kodu, lapsed. Siis aga tuli võimalus kirjutada raamat Geislingeni laste mälestustest. Oma töödes olen alati keskendunud laste mälestustele, mis erinevad täiskasvanute omast päris palju. Arvan, et oli oluline salvestada ka seda, kuidas lapsed põgenemist nägid.

Kirjutasin lühikese loo kõigile Eesti ajalehtedele, et välja selgitada, kas sellest ollakse huvitatud. Nii sündiski Geislingeni raamat. Selle valmimine võttis neli aastat. Priit Vesilind liitus minuga poolel teel, temast sai toimetaja ja kujundaja.