Subscribe Menu

Maret meenutab. Vestlus Vana-Andrese koguduse juubeli eel

Minevikust me ei õpiks, kui poleks häid inimesi, kes on valmis sellest rääkima. Eriti aegadest, mis ulatuvad tagasi üle mitme põlvkonna. Maret Visnapuu kuulub kahtlemata nende hulka. Tal on fenomenaalne mälu ning kui pöördusin ta poole, olles teda kaua tundnud, paludes enne minu eluaega toimunust pajatada, tuli ta lahkesti vastu. Maret on juba selline.

„Ago“ Sandhamni sadamas septembris 1944.a. Aluse ninas eesreas keskel on 13-aastane Maret. Foto on kohati udune, kuna Juhan Mülleri fotoaparaat, nagu kõik, mis pardal, inimesed ja nende pakid, läksid läbi desinfitseerimise, mis mõjutas ilmutamata filmi. Foto: erakogust

Märgime tänavu nii 80 aastat suurpõgenemisest kui ka 75 aastat Toronto Vana-Andrese koguduse loomisest. Sealt saime, mitte et oleks seda vajanud, ühise pinna, millelt alustada.

Maret elab abikaasa Toivoga Eesti Kodu korteris, mis osteti ta isa huvides. Ta isa Juhan Müller, oli küll ristitud Johaniks. Juhan oli advokaat, väga hea selline. Nimetati isegi EW valitsuse kohtuministriks, millist kohustust ta täitis aastatel 1934 kuni 1938. Oli üks oluline neist, kes vapside vastu pidi rangelt astuma. Minevikku on tänase hurjutava ajastu perspektiivist raske hinnata. Kas oli siis see õige samm või mitte. Aga astuti. Korda hoiti.

Tulid punased. Juhan Müller varjus metsas. Maret saadeti sugulaste juurde. Aga ema Salme küüditati Siberisse, tabati kodunt, kuhu ta oli tagasi läinud vaid hetkeks, kuna oli midagi olulist unustanud sinna. Ta elu lõppes traagiliselt ja tütarlaps jäi kommunistide tõttu emata.

Maret ja Juhan Müller augustis 1941. aastal. Salme Müller puudub pereportreelt, oli küüditamiseohver. Foto: erakogust

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more