Margit räägib hästi mõlemat keelt – kodus kõneldi soome keelt, ka isaga. Kui ta ema suri, rääkis kord Margit isaga eesti keeles ja isa lausa imestas: Margit, sa räägid minuga eesti keeles! Seda ilmselt seetõttu, et soome keel oli Margiti jaoks alati eesti keelest tugevam olnud, kuna see oli ju kodune keel. Margit pandi ka eesti kooli ja ta mäletab, kui raske see tema jaoks oli. Ta mäletab ka sõite eesti kooli – ikka nii, et auto oli lapsi täis ja keegi vanematest viis kordamööda sama piirkonna lapsed kooli. Kui Margit lõpetas eesti koolis neljanda klassi, ta lausa nuttis, sest see oli tema jaoks nii raske. Ristiema ütles: kui lõpetad ka viienda klassi (viimase), saad kingiks kuldsõrmuse. Margit aga siiski ei suutnud seda viimast kooliaastat ära teha. Tänasel päeval on aga raske uskuda, et eesti keel tema jaoks kunagi raske olla võis, sest ta räägib seda suurepäraselt!
Esimene Eesti külastus sai teoks 1973.a. Parima sõbrannaga koos reisiti läbi Euroopa ja sõideti Soomest Eestisse, kus Tallinnas peatuti kolm ööd. Väga põnev reis, aga ka hirmuäratav, meenutab ta nüüd. Tore oli näha kõiki isapoolseid sugulasi. Margiti sõnul ei tohtinud tookord ööbima jääda mujale kui Tallinnasse, aga siiski julges ta jääda tädi juurde Tartusse, kust ta siis järgmisel päeval ise rongiga tagasi pealinna sõitis. Rong loksus, aknad olid mustad; ta hoidis kõvasti käepidemest kinni, mis tuli seina küljest lahti. Reisil oli teisigi seiklusi ja see jäi talle meelde kui väga emotsionaalne reis. Hiljem on ta käinud Eestis veel mitu korda, kokku seitse. Laulupidudel Estonia kooriga kolmel korral.
Soomet on külastanud Margit koguni 10 korral, esimest korda koos emaga 1957.a. laevaga. Hiljem on olnud ka esinemisi Soome mitmeis paigus. Nii nagu Toronto eesti ühiskonnas, on Margit olnud tegev ka soomlaste omas.
Margitist pidi tulema kooliõpetaja, ta õppis ülikoolis prantsuse ja inglise keelt. Ta saavutas bakalaureusekraadi. Muusikast sai aga töö, kui soome luteri Betlemi kogudus vajas orelimängijat paar korda kuus. Samasse aega jäi, kui Margit alustas vabatahtlikku tööd eesti kirikus ja pidas lastele ingliskeelset pühapäevakooli. Pikka aega tegeles Margit ka võimlemisega Kalev Estienne'is. Seal alustas ta ka klaverisaatjana võimlejatele, mida julgustas Evelyn Koop, avades Margiti jaoks ukse justkui uude maailma. Ta võimles umbes 20 aastat Kalev Estienne'is, millest 10 eliitrühmas, lisaks veel pikaajaline tegutsemine klaverisaatjana.
Solistina laulmisega alustas Margit tegelemist mitte väikese lapsena, vaid 18-aastaselt, kui tema ema soome sõbranna ütles: Margit, sa võiksid laulda soolosid! Nii sai ta julguse esineda — kirikus, pulmades. Seda esinemisjulgust püüab ta nüüd omakorda noortele edasi anda. Aga kooris oli ta laulnud juba palju varem. Peetri kiriku kõrval asuvas Northern Secondary keskkoolis oli neil fantastiline lauluõpetaja, kooris laulis 300 noort.
Margit on olnud kaua aega muusikaõpetaja, õpetades nii lapsi kui täiskasvanuid. Ta ütleb, et armastab muusikat ja on õnnelik, et saab teha seda tööd. Töö koorijuhina, lauljana ja võimlejana on võimaldanud talle ka palju reisimist.
Margit on ka korp! Filiae Patriae liige.
Margit on elanud aastakümneid Torontos, kuid praegu on koduks Ottawa. 2004.a. koliti abikaasaga Parry Sound'i ning 2007.a. Ottawasse, kus nad elavad siiani. Margitil on kodus stuudio, kus ta õpetab lapsi ja täiskasvanuid. Kõige noorem õpilane on tal olnud 4,5-aastane. Andekate õpilastega on väga palju tööd: Margit valib neile repertuaari ja käib ka võistlustel kaasas. Nüüdki on üks õpilane provintsivõistlustele minemas. Eraõpilasi on Margitil praegu rohkem kui Torontos oma stuudios oli ja ta ütleb, et neid võiks olla veel kaks korda rohkemgi – tal on nii palju energiat ja tahet oma kogemusi edasi anda.
Margit meenutab, et Ottawasse saabumise aeg oli vägagi huvitav: kohe anti talle Õpetajate Ühingu presidendi telefoninumber, nii tekkisid kontaktid. Nad kuuluvad koos abikaasaga ka muusikainimestest koosnevasse klubisse Harmelodic Club, kus käiakse koos ja esinetakse kord kuus. See klubi oli algul, 75 a tagasi mõeldud ainult naistele, aga nüüd osalevad seal ka mehed.
Seltskondlik elu on väga kirev! Teine klubi, kus Margit osaleb, on klaveriõpetajatele mõeldud Friday Morning Club, kuhu kuulub umbes 13 klaveriõpetajat, keda Margit nimetab armsateks, sõbralikeks, fantastilisteks kolleegideks. Igal kuul on oma teema, näiteks on olnud selleks Ida-Euroopa muusika — Margitil on palutud mängida Eesti muusikat või tutvustada mõnd heliloojat. Koosolemistel mängitakse üksteisele muusikat, aetakse lihtsalt juttu, süüakse lõunat ning vahetatakse kogemusi õpetamise osas.
Kuigi elatakse Ottawas, on side Torontoga ometi olemas. „Helina” kooriga esinetakse Peetri kirikus igal jõululaupäeval ja emadepäeval. Sellest ei saa Margit loobuda – 40 aasta jooksul pole ta jätnud ära ühtegi emadepäeva, ainult üks jõuluõhtu jäi vahele, kui ta ise Petlemmas esinemas oli. Palju esitatakse eesti, soome lugusid.
Margit on alati ka ise koorides laulnud. Ottawas tegutseb ta soome naisansamblis. Samuti on ta asendanud Barrhaven'i kohalikus kirikus organisti. Kontaktid on ka Eesti muusikutega — hiljuti sai Margit kokku ka Eestist Ottawas külas olnud Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskooriga, keda Margit oma kodus võõrustas. Koos külastati ka Ottawa lähedal asuvat töötavat veskit.
Nagu Margit ütleb, on muusika tema elu. Ja ta on väga õnnelik, et saab seda ka oma õpilastele edasi anda.
Kaire Tensuda
