Mart Sander: See sõltub käsil olevast projektist. Praegu on kõik mu lootused seotud ingliskeelse käsikirjaga, mis ehk peagi USA-s trükivalgust näeb, seega olen end juba mõnda aega tundnud kirjanikuna. Eelmisel aastal sai mul valmis nii see raamat („The Goddess of the Devil”) kui ka eestikeelne ajalooline romaan „Litsid” (see on triloogia esimene osa), millest on tänaseks ilmunud kaks trükki ning mis kandideerib Euroopa Liidu kirjandusauhinnale. Lisaks veel juba nimetatud lasteraamat ja ka näidend „Juhuslik nimetaja” – seega kokku neli teost. Aga kui mul on käsil mõni muu projekt, siis jätan teised kõrvale ja keskendun sellele. Kevadel hakkan oma näidendist mängufilmi tegema ning pärast seda on kavas muutuda muusikuks – minu USA/UK turul ilmuvale unustatud heliloojate sarjale tuleb lisa, seekord Ameerika helilooja Ethelbert Nevini loomingule pühendatud albumi näol. Siis olen taas muusik.
Oled olnud Eestis väga tuntud juba varasest noorusest. Kuidas on seda kuulsust nii pikka aega oma õlul kanda?
Kuna mind on esinejaks „dresseeritud”, siis mul pole kunagi olnud sellist momenti, mil kuulsus pähe läheks. See on kõik olnud minu „eluprogrammi” loogiline areng. Õnneks ma ei ole sellise stiili staar, keda ajaks taga hullunud fännid – ma ei ole ju poptäht. Minu muusika ja kunst on suunatud ikkagi küpsemale, intelligentsele publikule ja selline publik käitub ilusti. Loomulikult on elus ebameeldivaid situatsioone, mil mõtled, et võib-olla oleks parem olla täiesti anonüümne inimene, kes ei ole kellelgi hambus, kellele keegi ei ürita avalikult „ära keerata” või mingi isikliku vimma pärast kätte maksta, aga see on kõik ju, nagu ma ise sellistel puhkudel ütlen, ametivaliku küsimus.
Kas oled varem Torontos viibinud? Mida ootad sellelt külaskäigult?
Viibisin üldse Ameerika mandril eelmisel sügisel esimest korda. Olen alati tundnud, et Ameerikasse tasub minna ainult siis, kui sinna oodatakse, kui seal on midagi teha. Broadway reis oli täpselt see, mida ma olin need aastad oodanud. Jõudsin küll viibida ainult New Yorgis ja Chicagos, kuid need linnad on mulle nüüd väga lähedased ja kutsuvad tagasi. Kanadasse satun nüüd esmakordselt. See riik on mulle jätnud sooja mulje – mulle meeldivad mitmed Kanada telesarjad, näiteks „Murdoch Mysteries”. Lapsepõlves armastasin väga sarja „Flappers” – tuleb välja, et ka see oli Kanada sari. Tahan kindlasti Torontost selle sarja DVD leida ja uuesti üle vaadata. Ja lisaks on mu kaks lemmiklauljat Kanadast – Deanna Durbin ja Teresa Stratas. Viimane neist sattus nooruses ka minu koduteatri „Estonia” lavale ning sellest ajaloolisest etendusest räägitakse tänaseni pikantseid legende.
Mis keeles esitad oma näidendit Torontos ja miks?
Torontos arutati asja ning kuuldavasti jäi peale mõte, et võiksin esitada inglise keeles. Teen nii, nagu soovitakse.
Kuidas on Sinu etenduse vastu võtnud erinevate maade publik? Kas on olnud vahet publiku reaktsioonis eesti- ja ingliskeelse esituse korral?
Olen seda siiani esitanud ainult Eestis ja USA-s; sel suvel osalen Edinburghis FRINGE-i teatrifestivalil. Siiani on see kõigile meeldinud, kui ühe õuduspõneviku kohta saab nii öelda. Suurim kompliment on see, kui inimesed ütlevad, et neil tuli kananahk ihule või nad mõne asja peale võpatasid. Kahjuks ei ole reisil võimalik kõiki lava- ja valgusefekte ellu viia – see tähendaks suurt transporti ja pagasit, aga loodan, et ka tagasihoidlikumate lahendustega suudab see etendus panna vaatajad end kõhedalt tundma ning tuleb veel järgnevatelgi öödel meelde.
Ehk räägiksid mõne sõnaga ka sellest helilahendusest, mis Broadway festivalil preemia kaasa tõi.
Etendus on tegelikult kaheksale näitlejale, kellest ainult mina olen laval. Ülejäänud näitlejad on salvestatud hääled – etendus on minu dialoog nendega. Seega on kogu materjal suures osas nagu kuuldemäng, millesse mina sulandun. Seetõttu oli parima helidisaini preemia tõesti väga õigustatud ja vajalik tunnustus sellele tööle.
Sinu raamatud on põhiliselt ajaloolise taustaga, keskendud nii kirjanduses kui ka muusikas sõja(eelsele) perioodile. Kust tekkis huvi selle ajalooetapi vastu ning kuidas hangid oma teoste jaoks materjali?
Raske öelda… ise ütlen ikka, et see on karmavõlg. Juba lapsest peale tunnen tõmmet sõjaeelse muusika vastu; alles täiskasvanuna olen taibanud, et need filmid, mis mind lapsena jäägitult lummasid, olid tegelikult 1930. ja 1940. aastate Hollywoodi linateosed. Oma raamatutes, tõsi, lahkan eelkõige Teise maailmasõja teemasid. Dramaatilised ajaloosündmused loovad ju suurepärase tausta kujutamaks inimesi murranguliste aegade tuulte pöörises. Materjali polegi väga vaja hankida – olen terve elu sellest perioodist huvitunud ning seetõttu olen üsna hästi kursis sellega, millest kirjutan. Näiteks „Litsid” räägib mitte üksnes naistest, kes töötavad sõja eel ja ajal väikeses Tallinna bordellis – tegelikult on need pealkirjas nimetatud „litsid” hoopis Euroopa väikeriigid nagu Eesti, Läti ja Leedu, millest türannid Stalin ja Hitler üle trampisid ning mille rahvad pikkadeks aastakümneteks jälgile vaimsele prostitutsioonile sunniti. „The Goddess Of the Devil” jällegi räägib natsi-Saksamaa ajaloost – natsionaalsotsialismi sünnist, arengust ja hävingust. See keskendub suures osas Saksa kosmose- ja tuumaprogrammile ja neid asju pidin ma ikka väga põhjalikult tundma õppima, enne kui see üle 700-lehekülje paksune raamat valmis!
Oled nii aktiivne mitmes eri kultuurivaldkonnas. Kust võtad selle kõige jaoks aega ja energiat? Kuidas lõõgastud sellest kõigest?
Ühest kohalikust teleseriaalist sai meil populaarseks veider lause – „tehes üht, puhkad teisest”. Minu jaoks ongi see tõsi. Kõik need asjad, mida ma teen, on mulle mitte töö, isegi mitte hobi, vaid kirg. Ma ei suudaks neist kunagi loobuda ning mul on kahju, et mul on hetkel käsil ainult üks elu – mida on ilmselgelt liiga vähe, et omandada kõike, mis maailmas on huvitavat ning viia ellu kõik ideed, mis mind jälitavad!
Suur tänu huvitava intervjuu eest ning soovime Sulle „Eesti Elu” lugejate nimel toredat aega Torontos!
Küsitles Lea Kreinin
