Seda on paljud küsinud. Ma alustasin tegelikult klaveriga, sest mu ema õpetas muusikakoolis, see oli tema kutseala. Ma ei õppinud küll ema juures, kuid alustasin kuueaastaselt ja tegin seda viis aastat põhipillina — elasime Nõmmel, muusikakoolist üle tee. Siis otsustasin, et tahaksin mõnd puupilli mängida ja läksin klarneti peale. Lõpetasin 15aastaselt muusikakooli ja otsustasin minna muusikakeskkooli klarneti alale. Sisseastumiseksamil ütles meie perekonnasõber Riho Mägi, kes oli konservatooriumis tuubaõpetaja ja ERSOs tuubamängija, et oled pikk poiss, hakka fagotti õppima, Eestis on fagotimängijaid vaja. Ta viitas siis lähedalseisva lühikest kasvu härrasmehe, muusikakeskkooli fagotiõpetaja Ilmar Aasmetsa peale, kes otsekohe paistis silma oma tagasihoidlikkusega. Ta oli erakordselt hea inimene, väga kogenud orkestrisolist ja ma õppisin temalt palju. Klarnet jäi klaveri kõrvale, oma kasti, kolm kuud peale fagotimängu alustamist.
Muusikakeskkooli viimasel aastal oli mul võimalus vahetusõpilasena tulla üheks kuuks Ameerikasse California Bay Area'sse. Sealne keskkool otsis vahetusõpilasi Eestist, Leningradist ja Moskvast, aga kui keegi peale eestlaste neile ei vastanud, siis võeti kõik viis õpilast Eestist. Tulime viiekesi Eestist konkursi alusel, kõik valitud inglise keele oskuse ja mängutaseme põhjal. Kuu aja jooksul tuli vastata igasugu huvitavatele küsimustele, et kas meil on seal jääkarud ja kas on telefonid. Neil polnud õrna aimugi, millisest ühiskonnast me olime tulnud. Päris veider oli vastata nii suurele hulgale totratele küsimustele, naljakas ka samal ajal. Aga sealt sai see alguse. Selle kuu aja jooksul tegin sisseastumiseksamid San Jose State University'sse. Minu ameerika “host family” toetas mind finantsiliselt väga kõvasti, sest väljaspool osariiki oli riigikool õpilastele sama kallis kui näiteks Stanford. Ilma nendeta oleks mul väga raske või tegelikult võimatu olnud programmis osaleda. Vahetusõpilase-periood oli veebruar-märts 1990 ja sama aasta augustis olin juba San Jose State University õpilane. See kõik läks väga kiiresti, tänu perestroikale. (Pikemalt Eesti Elu 24. juuli paberlehes)
Eerik Purje
