Minu tiivani jalutsis kössutas üks teine vanamees nigu ma isegi, ainult karkusi tal ei old. Vahtis mind sihukese kõvera muigega ja küsis, et noh, kas leitsid lahenduse. Ma õerusin silmi ja küsisin, et kes sa nisuke oled ja kust sa tead, et mul midagi lahendada on. Tema irvitas nüid juba mõlema suupoolega ja vastas, et mina olen see, kes kõik maailma konhvliktid on tekitand ja neid ka lahendada oskab. Muutkui mul pole sellega praega kiiret. Mul ainult akkas sinust ale ja juhtus olema lobisemise tuju, räägin sulle ära, kudas asjalood on. Sa võid ju edesi kõnelda küll ja seitungisse panna kah, aga sinusuguse juttu ei usu enam keski.
Ma proovisin miskit vasta kosta, aga ei saand suu maigutamisest kaugemale. Ta ei lastki mul kõnelda, jätkas ise. Ütles, et vaata, Karla, ma ei saa seda sõda veel niipea lõpetada. Esiteks ei tohi lasta relvafaaberkantidel pankrotti minna. Sõjariistasi saab jagatud mõlemale poole. Krainalastele kingime, venelastele müüme. Nemad on kaotajaks määratud, neilt küsime kohe raha. Küll krainalased kah ükskord maksavad. Igaüks maksab, kes rahaga, kes nahaga. Nii talitasin ma...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
