Subscribe Menu

Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Pikapiigipiigad

Noh, japaanlased on ikke kanged, said lümpjamängud ära peetud, ei nad kart koroonat ega kedagi. Jäid küll aasta jagu iljemaks ja plaksutamine ning uraa karjumine käis kah rohkem kodus tiivii ees kui koha peal, aga see on veike viga. Mängud said ikke mängitud, kõik rahvad saatsid oma üppajad-kargajad, eitjad-viskajad-tõukajad, maadlejad-väänlejad kohale ja medalisi sadas nigu vihma vai rahet. Igale rahvale neid ei jätkund ja igaüks pole neid äragi teenind, anti ikke etematele nigu alati. Pole enne keski könnile kulda kinkind ega õblukesele õbedat and.
Kargu Karla
Aga vat just nende medalitega ongi nisuke lugu, et eesti rahvale tehti kenakesti au, aga minule sai küll osaks kahekordne äbi. See on nii piinlik lugu, et esimese jutiga ei julgend kohe paberile pannagi. Pärast akkasin mõtlema, et tunnistan ikke üles oma rumaluse, ehk keski teine kah õpib sellest ega jää minu kombel tolaks. Meie oleme veike rahvas, meile on ühest lollist küllalt, pole mitut vaja. Eks minu rind läks kah uhkusest kummi, kui kuulsin, et meie rahvale antud medal oli esiotsa pronks, aga päras tuli teine veel ja see oli peris ponks, no ikke kullast kohe. Aga kui akkasin uurima, et misukest sorti keksimise eest need medalid anti, siis akkas äbi. Papri peal seisis, loe kudapidi tahad, et auinnad teeniti naisepeevehkelmises. Naise pee pole nüüd küll miski asi, millega vehklema minna. Kui mina noor olin, siis sai medalisi teistmoodi. Kui Raadik ikke äigas rusikaga, siis tuntsid saadud medalist rõemu. Aga nüid paistab, et meie rahval enam meherammu ei ole, naise ahtriots on meie ainuke uhkus. Ma ei julgend Katale kõneldagi, nii äbi oli. Aga pold vajagi, juba ta tuli ise rõemsa näoga mulle...

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more