Lugesin siis kooli raamatukogust saadud, ka linna omast laenatud seikluslugusid, selles vanuses küll ilukirjandust ega midagitki, mis sarnanes koolitööga, ei soovinud isegi avada. Andke aga fantaasiat. Meele on jäänud, paraku kik kohalikus keeles, aga eks see aitas sõnavara arendamisega. Jules Verne’i kapten Nemo ja ta Nautilus (sõna, mis vanakõbõkõsele meeldib, naudin ju ilu nii kudas saan) viisid igapäevastest eemale.
Ehk aga suurim eskapism – no selle sõna õppisin küll siin - päriselu vältimise, oli mohikaanlaste kaudu leitud. Nahksuka juttudes, kus olid olulised loodusega toime tulevad pärismaalased. Küll nad paelusid, õua-õuatasin õues nigu ehtne punanahk. Ku Toots tohtis aborigeene nii nimetada „Kevades“, siis miks mette minagi? Avastasin ka Winnetou lood. Tagantjärgi romantika. Nii see elu ju põlnud.
Noist pärismaalastest oli Etsiga hiljuti juttu. Ja kui ma Natty Bumpost ja Uncasest asusin rääkima, siis noorsand tunnistas, et tema ka oli neid lugenud. Kuid emakeeles, peretuttaval oli Eestist tõlkeid saadud. (Paluks laenuks kelleltki kui neil need raamatud olemas. Võrkkiiges...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
