Mina muidugi, kiuslikult kirjutan, ei julgeks temakesele otse näkku ütelda, et naistele meeldib ju vahutada. Tõsisematel meestel kombeks hoopis suurel ümmargusel juubelil, kui nii juhtub, ainult üle anda pidulikult korraliku suurusega putjulka maitsva kangemaga. Ning see olgu kurva säär. Või sinine jalutav Johnny. Mulle aga loeti ette, et olgu see too prantsuse lesknaine Klikoo või tolle munga nimega Pérignoni poolt korgi alla viidud. Ikke kallist rantskalaist.
No kujutage mu üllatust. Astusin riigimonopoli sisse, isegi suve lõpu poole lähevad prillmao silmad uduseks maskiga, otsisin õiget riiulit. Ei minusugune tea, kust sellist laket kalli raha eest leida, käsu peale küll. Kui juba tujutõstmiseks raha mängu panna, olgu konn, nigu noored kodumaal ütlevad. Kuid leidsingi. Ning teate – see oll’ ka defitsiitkaup! Mujalt riikidest, nigu ispaaniast, oli olemas küll toda. Kuid õige šampanja olevat ainult konnajalgadesööjate tehtud.
Üks pudel toda lesknaist oli olemas. Haarasin kärmelt, vaatamata hinda. Ning küsisin poesellilt, et miks nii vähe kvaliteetset. Neil vaid pudel päevas riiulil, kuna seda on jube raske hetkel saada. Et keegi kröösus ei tuleks ega ostaks kõige ära.
See ju topeltstandard. Soovid ainult kõige paremat, ei lasta ligi. Isegi kui minu tengelpung pole, noh, pungil. Aga teistel on.
Ep saa aru, miks olukord selline. Meda meil siin praegu juubeldada. Toda vahutavat juuakse ainult pidulikult. Pärisin Etsilt, kas tema sellest midagi teab. Oh jaa, vastas noorsand. Et maailmas on hetkel selline nõudmine just nende heade parimate, kas roogade või kuna siin sest juttu rüüpi, kalli kraami järgi. Aitavat unustada meie hetkeseisu.
Toriseda pole, hea, et õhust leidsin vajaliku vahu, saavutasin luuleliselt koduse rahu. Aga raske uskuda, et isegi neid olulisi tähtpäevi põle lihtne märkida. (Käisin muide ka konjaki riiulit uurimas – ka seal olid tühjad kohad, just kvaliteetsemate markidega arvestades.) Maailm on meil tõeste kummaline.
Vabarna Volli
