Kirjutan seda viimaste aastate taustal. Ole karantiinis, kantiini minna ei saa. Nüid vanja või õigemini Volodja on hulluks läinud. Uudised on kurvad, isegi koomiksite lugemine ei tõsta tuju.
Küll aga kõnõtraadiga teistega suhtlemine on oluline. Karlaga on mitte karantiin aga garantii, et kõne jooksul mõlemad naerame. Eks elu nähtud, oleme tänulikud, et juba niigi pikk iga antud. Ka Ets oskab villast visata. Ning temakesel on tartlannana kuiv huumorisoon, vahel ei tabagi, kas aasib või tögab. Ainult mulle pole lubatud liig-tihti lõõpida, sest oskan ikka kura kätt minna, kahemõttelisusega.
Eestlased on üldse mitte ainult laulurahvas (küll oli kena see ukrainakeelne laul, mida pühapäeval laulukaare all Tallinas tuhanded laulsid. Viis pisarateni, kuidas toetatakse süütuid.), aga ka naljarahvas. Ning vist parimaid meie hulgas ei ole kui hiidlased.
Vaat, hiidlane pole mette suu peale kukkunud. Meie aupeakonsul kinnituseks, küll oleme temalt palju häid hiiu nalju kuulnud. Aga nali naljaks, tuleb ka osata suhelda nii, et kas teine jääb ammuli sui mõistatama või naerab ise takka.
Näiteks annaks...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
