Minu esimene vahetu kokkupuude Laas Leivatiga oli 1988. aasta sügisel, mil Välis-Eesti Muinsuskaitse Selts kutsus mind kui toonast Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeest Kanadasse külla. See oli nn laulva revolutsiooni aeg, mil kohalikud muinsuskaitse seltsid kodumaal taastasid Vabadussõja ausambaid ja kobestasid pinnast Eesti iseseisvuse taassünniks.
Muidugi olin varem Laas Leivati nimega tuttav Ameerika Hääle vahendusel, mida kuulasin väga sageli. Lisaks Eesti vastupanule kodumaal räägiti Ameerika Hääles tihti ka pagulaste elust – eriti Kanadas, Ühendriikides ja Rootsis.
Kui Laasi esimest korda Torontos kohtasin, kinnistus minu ettekujutus temast kui muhedast ja väga abivalmis hiidlasest. Laas Leivati abivalmidust kiitis ka minu tädi Ida, kes toona oli pikka aega elanud Torontos.
Erinevalt mõnestki teisest sai Laas kiiresti aru kodumaal toimuvast ja mõistis, et pagulaspoliitikute tuge on kodumaa vabadusliikumisele vaja pakkuda kiiresti ja jõuliselt.
(Trivimi Velliste)
Peagi algas kodumaal Eesti kodanike komiteede liikumine, mis päädis 1990. aastal Eesti Kongressi valimisega. Pagulastel oli Eesti Kongressi teokssaamisel väga oluline osa. Laas Leivat oli korralduslikes asjades alati väga abivalmis. Erinevalt mõnestki teisest sai Laas kiiresti aru kodumaal toimuvast ja mõistis, et pagulaspoliitikute tuge on kodumaa vabadusliikumisele vaja pakkuda kiiresti ja jõuliselt.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
