Isa ütles, et teda oli Rautalu maanteel saksa sõjaväe poolt kinni peetud ja taheti auto ära võtta sõjaväe kasutusse. Ta oli oma paberid ette näidanud, et tema on Oberbäckermeister der Reval ja ta on just käsu saanud minna sadamat aitama evakueerida. Seda ta muidugi valetas. Kinnipidaja ohvitser oli öelnud: ,,Hea küll, minge, sinna on teid vaja.“
Isa ütles, et nüüd on viimane aeg, võtke oma pakid ja me läheme kohe Haapsallu, kus tal oli üks tuttav laevamees aurik Viire peal, mis pidas ühendust mandri ja Hiiumaa vahel.
Me sõitsime välja Rahumäe teed mööda, hoides kõrvale Rautalu maanteest. Seal möödusime ühest sõjaväe hobuvoorist, kus üks sõdur meid peatada tahtis. Meie aga ei peatanud. Mina oma kahe noorema vennaga kaubiku taga-aknast nägime, kuidas sõdur koormast haaras püssi, mida ta pidi üle ühe kirjutuslaua jala tõstma. Ta oleks lasknud ka, aga meie saime juba tee-keeru taha.
Haapsalus saime Viirega Hiiumaale. Isa läks ühe laevamehe kraami Kärdlasse viima, meie jäime ööseks Heltermaale. Hommikul tuleb isa Kärdlast ja teatab, et seal ta kohtas juhuslikult head tuttavat, kes oli seal nüüd poliitilise politsei ülemaks. Tema oli isa nähes küsinud: ,,Tralla, mis sina siin Kärdlas teed?“ Isa olla vastanud: ,,Vaatan, kuidas Rootsi perega saan.“ Sõber Arnold Reindorf oli öelnud: ,,Mine sadama kõrtsi, seal viibib praegu üks puksiiri kapten, Reissaar, tema kavatseb Rootsi minna. Aja temaga asjad korda ja ütle, et mina sind saatsin.“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
