Oma käimised olen katnud peamiselt ühistranspordiga. Ning ehkki ühistransport pole Põhja-Ameerikas nõnda palju arenenud kui näiteks Euroopas, on alati tore jälgida ka siinseid arenguid.
Kui teadsin, et just Montreali tulen, hakkasin uurima internetist infot linna ühistranspordivõrgustiku kohta. Montreali metrool, mis on ainulaadne oma kummist rataste poolest, on neli liini. Et Eestis metrood ei ole ning eales ka ei tule, on maa alla minek justkui omamoodi atraktsioon. Sest linn, kus on maa-alune transport, on ikkagi ju metropol!
Ajaloos on Montrealil olnud ka muljetavaldav trammivõrgustik. Ning ehkki ka praegu võib mõnel linnatänaval trammirööpaid näha, sest teekate on juba nõnda kulunud, suleti trammiliiklus 1959. aastal. Huvitaval kombel on aga näiteks Toronto suutnud toonasele autostumise survele vastu panna ning trammiliiklus kestab tänaseni. Muidugi mõista vuravad mõlema linna tänavatel ka bussid.
Ühistranspordi fännina olen end loomulikult erinevate siinsete arengutega, ka enne Kanadasse tulekut, kursis hoidnud. Palju on räägitud trammiliikluse elluäratamisest, metrooliinide pikendamisest, kergmetroost. Hetkel ongi ehitamisel ühe maa-aluse metrooliini pikendus, äsja aga sai valmis kergmetroo ehk 16,6 kilomeetrine REM-i esimene liin kesklinna ja Rive-Sud (lõunakallas) vahel. Ehkki algselt pidi liin avatama juba vist 2021. aastal, hakkas see inimesi teenindama sel esmaspäeval. Uudistajad said rongile esmakordselt astuda läinud laupäeval ning pühapäeval. Nii ka mina ning kümned tuhanded teised.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
