Praeguseks olen juba aru saanud, et nii nagu riik on pindalalt väga suur ning kultuuriliselt mitmekesine, tähistatakse ka pidupäevi erinevalt. Näiteks ajal, mil Quebecis tähistatakse 24. juunit, on see mujal riigis täiesti tavaline päev. Kui suurem enamus kanadalasi end Kanada päeval lipuvärvidesse ehib, siis inimesed Quebecis, eriti Montrealis kolivad ühest elupaigast teise ning on närvilised. Ajal, mil ingliskeelsed kodanikud peavad tänupüha, kehitavad siinsed prantsusekeelsed elanikud suuresti õlgu. Vist ainult Halloween on senini olnud päev, mida tähistati kogukondadeüleselt. Ja muidugi 11. november ehk Mälestuspäev, kus minagi käisin.
Kui erinevalt Eestist ei toonud 11. november 1918. aastal rahu, vaid järgnes hoopis Iseseisvussõda, siis nii Rahvaste Ühenduses kui ka mõnes teises Euroopa riigis märgib see päev Esimese maailmasõja lõppu. Üldisemalt aga mälestatakse sel päeval siin kõiki neid kanadalasi, kes on pidanud oma elu ühes või teises konfliktis jätma. Montrealis peeti päeva Kanada väljakul, kuhu olid läinud laupäeva ennelõunal üles rivistatud erinevad orkestrid, Kanada väeosade esindused, esindatud olid ka riiklikud ja kohalikud poliitikud. Ka rahvast oli minu arvates kohale tulnud omajagu palju.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
