Ehkki küll ei plaaninud, on üks asi viinud teiseni ning olen tänaseks ka paar korda Quebeci kandi eestlaste kokkusaamistel käinud, ja see on olnud väga vahva. Tore on olnud kohata noori, kes on Kanadas elanud paar aastat ning kauemgi, aga ka vanemaid inimesi, kes siin näiteks üles kasvanud. Samuti on olnud tore kohata neidki, kel eestlasest elukaaslane ning aktiivselt siinse kogukonna tegemistes kaasa löövad. Neil kõigil on rääkida oma lugu, mida minul on olnud väga huvitav kuulata. Huvitav seetõttu, et need annavad teistsuguse sissevaate eestlusest ning eestlaste hingeelust.
Esmakordselt sattusin eestlaste tegemistele kaasa lööma läinud kuu algul, mil Montreali eestlaste kirikus leidis aset filmiõhtu. „Me tahame eestlaste kokkukäimistele elu uuesti sisse puhuda, sest pandeemia ajal jäid need soiku,“ lausus Montreali Eesti Seltsi esimees Mihkel Vaasa toona. Kui pärast suur sõda oli eestlaste kogukond Montrealis päris suur (üle tuhande inimese), siis millalgi 60-ndatel, 70-ndatel leidis aset suur väljarändamine. Usutavasti ei tea keegi täpselt, aga tänaseks võib eestlasi olla Montreali kandis paarsada. Toona ei tulnud filmiõhtule küll väga palju inimesi, sest väljas oli ka imeilus ilm, aga siiski piisavalt, et peaaegu kõigiga neist ka isiklikult juttu teha. Oli tore kuulata nende muljeid ning ka soovitusi, mida ise oma aasta jooksul veel ette võiksin võtta.
