Suurpõgenemine—Minna ei tahtnud, jääda ei saanud
Mullu sügisel möödus 80 aastat eestlaste suurest põgenemisest isamaalt. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest ning isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944. aasta suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et Ukraina pinnal käib juba neljandat aastat Venemaa algatatud sõda ja taas ähvardab Eestit ning eestlasi idast suur oht.
Austraalia eestlaste rahvarohkemaid kodukülasid oli palju aastaid Sydney lähedal Thirlmere. Algselt 1924. aastal Võrumaalt pärit vendade Nortotside asutatud kanakasvatajate asulast sai 1940ndate lõpust, kui Saksamaa DP-laagritest saabusid sinna sõjapõgenikud, ainus kompaktne eestlaste küla Austraalias. Seal olid kirik ja kultuurimaja, elumajad ja hospidal ehk kõik eluks vajalik, lõpuks ka kalmistu. Thirlmeres elas mitu tuhat eestlast ja see oli tugev kogukond, millel oma juhtkond, lisaks nii-öelda mitteformaalsed liidrid. Üks sellistest väga suure südame ja hingesoojusega Thirlmere rahva eestkõnelejaid oli Edmund Ranniko ehk lihtsalt Ranniko-Taat. Tema ja ta samuti kuldse kaasa Salme ees läks lahti iga eestlase uks Adelaides, kuhu nad esmalt Austraalias kanda kinnitasid ning edasi päevade lõpuni Thirlmeres, nendega oli lahke ka iga eluväntsutustest katkine hing.
Thirlmere küla on praegugi alles nagu ka Estonian Road, silt „Estonian Village Eesti küla“ ja päevinäinud Estonian Church. Thirlmeres on nüüd eestlasi vähe, ent jäänute ja teadjate seas püsib 2013. aastal 91sena lahkunud Ranniko-Taadi aura tänagi.
Raske on ette kujutadagi, mida see heatahtlikkuse kehastus omal ajal läbi pidi elama. 22. september 1944 oli päikseline, kell hakkas 11 saama. Ja siis ründasid Vene hävituslennukid Tallinnast Saksamaale Danzigisse suundunud laevakaravani. Suur laatsaretlaev „Moero“ sai torpeedotabamuse ja vajus kümnekonna minutiga põhja. Märga hauda läks ligi 3000 inimest, enamuses haavatud, kel puudus laeva trümmidest pääsemiseks mingigi võimalus. Pääsenuid sellest Läänemere ühest suuremast katastroofist oli vaid 650, neist 157 eestlast, üheks õnnelikuks Edmund Ranniko.
„Olin just tulnud operatsioonilt, sest sain nädal varem Tartu rindel venelastelt mürsukilluga reide. Hiljem selgus, et üks Vene kahurväelastest, kes seal tuld andsid, oli mu koolivend Kolga algkoolist. 1969. aastal Eestis käies võtsime temaga saunas napsu ning tuli jutuks, et kust armi sain. Seletasin, et sina vist panid, ütlesime ah-ah ja vihtlesime sõbralikult edasi,“ rääkis Ranniko ühel hilisemal isamaal käigul. „Mis sa enam viha pead.“
Tallinnast evakueeritava sõjaväehaigla patsiendid viidi kanderaamidega kitsast laevatrepist alla trümmi. Ranniko sai koha vööri, pani päästevesti lavatsile peaaluseks ja tabas raskelt vigastatud kaaslasi vaadates end mõttelt – aga mis siis, kui laev torpeedo või pommiga pihta saab? Laeva täitmine võttis pikalt aega, vahepeal oli venelaste õhurünnak ja kui „Moero“ lõpuks lahkuma hakkas, kostis tekilt alla trümmi hüüdeid – Tallinn põleb! Oli 21. september.
Danzigi poole läinud laevakaravanis olid RO-1, RO-2, „Hamburg“, „Lappland“, 137 meetrit pikk „Moero“ ja mõni väiksem saatelaev. Läti ranna alla jõudnud karavani ründas 17 Vene lennukit, sihtmärgiks võeti just Punase Risti märgistega laatsaretlaev, mil mannetuim relvastus. Ja Moero õhutõrje flakid jõudsidki teha vaid mõne lasu, kui torpeedo juba laeva masinaruumi tabas.
Meid juhiti lõksu ja võeti relvad ära. Ning siis rändasime läbi Tšehhi põrgu, kus korduvalt sõjavõitjate püssitorude ees seisime, kui polnud neile õiget sigaretti anda,“ meenutas Ranniko.
„Kohutava kärgatuse järel seiskusid mootorid, kustus elekter, laev hakkas kaldesse minema. Korraks eemaldunud lennukid tulid veel tagasi, et niita kuulipildujatest laevatekil olnuid. Mina jäin eneselegi üllatuseks väga rahulikuks, aga teadsin, et kui alla trümmi jään, on see mu kirstuks,“ rääkis Ranniko enam kui pool sajandit hiljem. „Panin päästevesti selga ja kuidagi suutsin end käte jõul tekile vinnata ning üle parda vette kukutada. Meeles on oma saatust ootama jäänud liikumisvõimetute haavatute pilgud. Ütlesin veel sõber Arnole, et proovi välja ronida, aga ta viskas käega – ei jaksa.“
Ranniko korjati sakslaste saatelaeva üles, aga ta seiklused polnud kaugeltki lõppenud. Kolme Saksamaal haiglas veedetud kuu järel sattus ta jälle sõjakõlblikuks tunnistatuna Neuhammerisse Eesti diviisi õppelaagrisse ja tehti kahurväelaseks. Sileesias Oder-Neisse rindejoonel jäid nõrgalt mehitatud ja laskemoonaga varustatud Saksa väed venelaste vastu hätta ja lõpuks suleti Oppelni kotti. Ranniko sai taas haavatuna sealt enne kotisuu sulgumist küll tulema, kuid sattus ikka nii-öelda vihma käest räästa alla.
„Saksamaa kapitulatsiooni eelõhtul otsustas kolonel Alfons Rebane viia Eesti diviisi läbi Tšehhimaa ameeriklaste juurde. Tšehhi valgete valitsusega oli tal kokkulepe olemas, aga me ei teadnud, et liitlased olid Tšehhi kommunistidele loovutanud ja ees ootasid punased. Meid juhiti lõksu ja võeti relvad ära. Ning siis rändasime läbi Tšehhi põrgu, kus korduvalt sõjavõitjate püssitorude ees seisime, kui polnud neile õiget sigaretti anda,“ meenutas Ranniko.
Lõpuks jõudsid eestlased Chemnitzes ameeriklaste juurde, aga seal hakati neil kui vaenlastel kaenla alt SS-märki otsima. Rannikol polnud muud lahendust, kui ühel õhtul endalt tätoveering koos tüki käelihaga välja lõigata ja laskehaavast luisata.
Jõudnud Saksamaal esimesse DP-laagrisse kaasmaalaste juurde, üllatus Ranniko, kui vaenulikult seal sõdurpoistesse suhtuti.
„Viimse hetkeni oma riigi eest seisnute peale kaevati ameeriklastele ja mehed viidi laagrist ära. Hannoveri laagri eestlasest juht ütles noortele sõdurpoistele kogu saali kuuldes – te olete eesti rahva häbiplekk,“ oli Edmundil veel aastaid hiljem okas hinges.
Tulest ja veest läbi käinud Edmund Ranniko seadis oma elu siiski Saksamaal järje peale. Hannoveri laagrist leidis ta endale elukaaslase, endise rindeõe Salme Käsperi. Koos elati veel mitmes DP-laagris ja Göttingenis sündis perekonda poeg Peeter.
Lõpuks alustas Ranniko pere Saksamaa Ermsi jõe äärsest Lingeni laagrist teekonda uuele kodumaale Austraaliasse. Esialgu sõideti rongiga Itaaliasse Napolisse, kust aga paraku ei õnnestunud kohe Rohelise Mandri poole seilata. Reeglid olid väljarändamisel karmid ja kuna Peetrike jäi leetrite vastu kaitsesüsti saanuna palavikku, pistsid Itaalia tohtrid ta kohe karantiini. Läks kolm kuud, kuni poiss haiglast välja sai. Sedagi kavalusega – ema Salme läks vabatahtlikuna sellesse haiglasse tööle ja tõi poisi sealt ära.
„1950. aasta veebruari keskel astusime Napolis endisele Ameerika sõjaväe suurele transpordilaevale „Fairsea“, mis mahutas ligi 1600 reisijat. Ning kahe nädala pärast jõudsime Austraalia lääneranniku suurlinna Perthi lähedasse Freemantle’i sadamasse. Minul oli isamaalt Eestist lahkumisest möödunud peaaegu kuus aastat, kuni sain jälle kindla pinna jalge alla,“ rääkis Edmund Ranniko.
Esmalt kinnitasid Rannikod Austraalias kanda Adelaides, kus lülitusid viivitamatult sealse toona arvuka ja ettevõtliku eestlaste kogukonna tegemistesse. Nii Salme kui Edmund Ranniko hakkasid, kui vähegi võimalusi tekkis, toetama muinsuskaitse eestvedajatena kodu-Eestit, luues selleks lausa Adelaide’i Eesti Muinsuskaitse Seltsi. Nende pojad Peeter ja Hillar olid tublid spordis, jõudes mõlemad Austraalia võrkpallikoondisse.
Edmund Ranniko käis ja osales Eestis mitmel laulupeol, kogus Austraalias raha Eesti Rahva muuseumile, Eesti Rahvuskultuuri Fondile ja Eesti Pere fondile, kirjutas koos Eri Klasiga alla Estonia teatri toetusfondi paberitele.
Nii Salme kui Edmund Ranniko on oma eluteest kirjutanud põneva raamatu, Salme mahukas teos kannab nime „Mälestuste radadel. Hällist hauani“ ja Edmundi raamatu pealkiri on „Eesti vabaduse nimel. Meenutusi Eesti vabatahtlike võistlusest Teises maailmasõjas ja elust pagulasena maakera kuklapoolel – Austraalias“.
Harjumaal Kolga vallas Tsitre talus sündinud Edmund Ranniko lõpetas oma raamatu järgmiste sõnadega: „Usun inimeste ettemääratud radadesse! Usun armastuse jõusse! Armasta loodust enda ümber, sest looduses on Jumal! Armasta oma maad ja rahvast, oma peret! Armasta oma ligimest kui iseennast! Ja lõpuks, suurim armastus ja tänu kuulub emale, kes on oma pisarate ja palvetega olnud mulle kaitsevaimuks.“
Nii Edmundi kui Salme ja nende vanima poja Peetri urnid puhkavad isamaal Kuusalu kalmistul Edmundi ema-isa kõrval. Isamaal, mis taadil mitte kunagi meelest ei läinud. Ei unune kaasteelistel temagi, hea Ranniko-Taat.
Enn Hallik
Edmund Ranniko Eestist lahkumisest, raskest sõjateest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest ja kaasmaalaste eestkõnelejaks saamisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ esimeses köites „Kõnnin või merre”.
