23.08.1939 sõlmisid nõukogude liit ja natsisaksamaa salasobingu, mis lõpetas Baltimaade iseseisvuse ja muutis nende rahvad kahe verise diktatuuri ohvriteks. 35 aastat tagasi hakkasid 23. augustit Kanada eestlased koos teiste baltlastega tähistama kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuseks Musta Lindi päevana. Kodumaal tõusis see kuupäev üldsuse teadvusse kolm aastat hiljem, kui 1989.a. baltlased kogunesid Tallinnast Vilniuseni ulatuvasse Balti ketti, et maailmale näidata oma vabadustahte murdumatust. Jällegi – sama ajalooline sündmus, aga selle meenutamisel on kodumaal ja võõrsil mõnevõrra erinev rõhuasetus.
Nende kahe ajaloolise tähtpäeva vahele jääb pühapäev, mis kannab pealkirja Jeesus – meie aitaja, mille juhtsalmiks: Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära. Js 42:3.
Kas oskame oma rahva ajaloole või enda elule tagasi vaadata tänades Jumalat selle eest, et ta ka maadligi rõhutud hinge hoiab elavana ning peaaegu kustunud lootust ei jäta häbisse? Mu selle suve suurim muusikaelamus oli Cyrillus Kreegi „Taaveti laulu 137“.
Ps 137 kõlab originaalis nii:
Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled….
Helilooja oli Paabeli vangipõlve itku ridade vahele paigutanud ülistushüüu „Halleluuja!“, mis tähendab, kiitke Issandat! Lauldes kõlas see nii:
„Paabeli jõgede kaldail istusime meie ja nutsime, kui mõtlesime Siioni pääle. Halleluuja!
Me riputasime sääl kandled remmelga okste külge. Halleluuja!
Need, kes meid sääl vangi viisid ja kes meid ära raiskasid, nad nõudsid rõõmulaulu meie käest. Halleluuja!
Et laulge meile laulu Siionist. Halleluuja!
Kuidas võime laulda Jehoova laulu võõra rahva maal? Halleluuja!
Kui mina unustan sind, Jeruusalemm, siis unustagu minu parem käsi end. Halleluuja!
Ja jäägu keel mu suulae külge. Halleluuja! Halleluuja! Halleluuja! Halleluuja!“
Eriti mõjusalt kõlab see siis, kui teada, et helilooja alustas selle teose kirjutamist 1938, kui Euroopa ägas suure sõja ootuses ja lõpetas 1944, mil Maarjamaal näisid kõik lootused kustuvat. Neil segastel aegadel mahutas Cyrillus Kreek oma teosesse prohvetliku äratundmise, et ka kõige kurjemail aegadel ei kao inimhingest vajadus Looja ülistamise teel säilitada igatsus ja janu püha rõõmu järele. Ka siis, kui rahva enamus oma kandled remmelgatele riputas ja laulis võõrale võimule, ei lakanud kirikutes Jumalale „Halleluuja!“ laulmine ega tänupalved usklike südameis.
Meie väikesel rahval on tuhat mõjuvat põhjust morbiidselt meenutada oma tähtpäevi ning pidada pikka viha rõhujate vastu. Väikerahvale omane saatus on meilt röövinud liiga palju esivanemate ja armsate omaste pooleli jäänud elusid.
Aga üha rohkem peaksime kasvatama oma hinges väärikat ja tasakaalustavat tänutunnet, mis vihkamise asemele loob mineviku taagast vabastava armastuse ning julguse tulevikku suunatult ja loovalt elada. Jumala kiitmine ja tänamine pole lömitamine mingi tundmatu ja nähtamatu kõrgema võimu ees. See on eelkõige kiitjale endale hädavajalik eneseväärikuse ja julge usalduse saavutamiseks.
Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike Tema kiitust? Ps 106:2
Palvetame:
Issanda Jeesuse Kristuse Isa, Sinule olgu kiitus ja au lunastuse eest, mille Sa oma pojas oled kogu maailmale toonud. Võta vastu meie ülistus kõige armu ja hoidmise eest, mida oled meie rahvale kinkinud nii headel kui kurjadel aegadel. Kingi meile armuaega, et õpiksime Sind üle kõige tänama oma vabaduse eest nii, et see meid ebakindluse ja umbusu ahelaist vabaks päästab. Aamen!
EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja, praost Mart Salumäe, Toronto
