Elame ajastus, kus üha rohkem räägitakse, et inimene pole üksnes homo sapiens (1758 Carl von Linné), vaid ta on ka mängiv inimene – homo ludens (1938 Johan Huizinga). Selleks, et Jeesuse tähendamissõna raiheinast mõistetavaks teha, korraldanud üks usin vaimulik Piiblitunnis mõttemängu. Ta jaotanud piiblitunnilistele kätte sedelid, kus on nood leidnud teenelise uskliku tiitlile kandideerivate kaaskristlaste nimed: üks usule pöördunud nooruk, kelle eluteerada oli enne kulgenud allakäigurada; üks neiu, kes kandis oma südames soovi jätkata Jeesuse järgimise teed kaugel kloostris; vanaduspuhkusel viibiv koduperenaine, kes pühendas kogu oma vaba aja heategevusele; äriomanik, kes kogudust suurte summadega toetab, aga kanditaatide seas oli ka endine kinnipeetav, kes nüüdsest oma elu jäägitult Kristusele pühendanud. Mõttemängus püüdnud koguduse liikmed pingsalt oma häid usukaaslasi usklikkuse põhjal pingeritta seada, kuid olnud viimaks sunnitud tunnistama oma suutmatust: teenelise uskliku tiitlit oli inimlikult pea võimatu määratleda. Kunagise Saarde koguduse õpetaja professor Elmar Salumaa sõnu korrates: „…puudub inimlik kraadiklaas, millega inimese usulist temperatuuri mõõta“.
Laskem mõlemal koos kasvada kuni lõikuseni (Mtt. 13:30) kõlab juhtmõte Jeesuse tähendamissõnades. On eluseadus, et umbrohi ja vili võitlevad omavahel päiksevalguse, soojuse, mulla viljakuse eest, enne kui viimsel päeval Jumal eraldab nisu raiheinast. Looja jaoks on olulisim see, et ükski lible ei saaks usulises entusiasmis kogemata umbrohu pähe välja kitkutud. Just seepärast näib ta taluvat ka neid taimi, mida ta ise külvanud pole ja mis esimesel pilgul ei näi ealeski vilja kandvat. Ta lubab mööndusega kõigil, nii headel kui halbadel, kasulikel kui kasututel kasvada viimse lõikuspäevani. See peremehe öeldud lause on kahtlemata ood sallivusele, see on tõeline leplikkuse ja lepitatuse kaitsekõne, üleskutse välja kannatama ka neid, kelle teod näikse esmapilgul vastastikustesse suhetesse umbrohtu külvavat.
Lubagem meiegi oma kaaskristlastel olla oma rikkuses ja vaesuses, tugevuses ja nõrkuses, tavalisuses ja erilisuses osa Kristuse kogudusest. Ja leppigem teadmisega, et iga inimlik aukraad kaotab oma sära Looja palge ees. Me pole Tema silmis teenelised usklik, keegi meist pole saanud usklikuks oma teenete läbi, vaid läbi Jumala armu, Tema armastuse läbi. Ja selle eest, et me võime olla Eluperemehe silmis nisu, need, kelle elu kannab vilja ei pea me kiitma ega tänama ennast, vaid Teda, kes meid on külvanud.
Kristlaseks pole me saanud mitte oma enese teenete, vaid tänu Jumala armastusele ristimissakramendis. Me püüame oma päevades selle poole, et Külvaja võiks meid näha ikka ja jälle näha usuküpse nisuna, kelle unistuseks on elu lõikusajal olla kokku kogutud tema aitadesse.
See on imetlemisväärt lepitussõnum, et Tema põldudel kasvab, nisu ja raihein koos, ilmselt palju teisigi Jumala aia taimi, niisuguseid keda me tunneme ja palju teisi, keda me elu teel äratundmisrõõmus kohtame.
Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
