Kaks vastandlikku imestust – üks võõrvägede ohvitseri siira usu üle ja teist korda koduküla rahva uskmatuse üle – tõstatavad põhjendatud küsimuse: kas võõras usaldab siis enam kui omad?
Kapernauma väeülema usk oli erakordne, sest see ei vajanud ei sõnaohtraid selgitusi ega nähtavaid imesid. Võõrimpeeriumi ohvitseri palve: „Ütle vaid sõna, ja mu teener paraneb!“ (Mt 8:8) väljendas jäägitut usaldust ja truud alandlikkust Jeesuse autoriteedi vastu. Ta nägi Jeesuses Jumala Poega, keda paljud juudi rahvast ei tavatsenud mõista.
Väeülema usk osutas Jeesuse jumaliku autoriteedi kaugusele ja vahetule jõule. Ta ei nõudnud Jeesuse füüsilist kohalolu, vaid tunnistas, et Jeesuse Sõna on piisav. See usk ei rajanenud nähtaval, vaid arusaamal, et Jumal tegutseb sealgi, kuhu inimese silm ei ulatu.
Naatsaretis aga oli olukord hoopis teistsugune. Rahvas, kes tundis Jeesust lapsest saati, ei suutnud Temas näha enamat kui puusepa poega: „Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks tema õed ole siin meie juures?“ (Mk 6:3). Ja nad põlastasid teda. (Mtt.13,57)
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
