Hea näide sellisest vankumatust usust on 1. Moosese raamatu 22. peatükis kirjeldatud lugu Aabrahamist ja Iisakist. Aabraham oli valmis ohverdama oma kalleima, oma poja, sest ta usaldas täielikult Jumalat. Õnneks lõppes see katsumus õnnelikult – Iisak jäi puutumata ja Aabraham näitas Jumalale, et tema usk ja usaldus olid tõesti vankumatud. „Miks peaksin mina nii tõsiselt elu võtma nagu Abraham?“ võid sa küsida. Vastus on lihtne: sest alles siis hakkad sa tõeliselt elama! Alles siis muutub elu tähendusrikkaks ja täisväärtuslikuks. Kui sa tead, mis on õige, siis ära tagane sellest! Jää kindlaks Jumalale ja jää truuks iseendale.
Kui vaatame inimloomust, näeme, et meis kõigis on justkui kaasasündinud vajadus otsida piire, testida ja katsetada, viia end ja vahel teisi äärmuslikesse olukordadesse, lihtsalt et teada saada, mis siis juhtub. See on nagu lapsepõlve-harjumus, millest me kunagi päriselt välja ei kasva – täiskasvanuna teeme seda lihtsalt keerukamal, peenemal, vahel isegi teaduslikul tasandil. Meditsiin, psühholoogia, kunst, õigusteadus – iga teadusharu ja eluvaldkond üritab sügavuti mõista inimloomust just sellisel moel, tihti just piire kompides.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
