Mõte pühapäevaks

Kannatus on meile emapiimaga sisse söödetud ja ka kõige tugevamad meist langevad paratamatult ühel või teisel hetkel sellest tulenevalt ahastuse küüsi, mida tihtipeale on meie kant „ravinud“ (loe: tuimestanud) viina ja muude samalaadsete vägijookidega. Aga rahvuslik alkoholism ei ole hetkel teemaks.

Teemaks on meie iga ühe enda isiklik puuduste teadvustamine, mis algab esmalt sellest julgest sammust üldse võtta ette too enesereflektsioon. Mitte lihtsalt visata pilk peale ja olla kõigega rahul. See oleks küüniline ja vastupidise toimega.Tõe põhjani jõudmiseks tuleb palju sügavamale pürgida. Ma ei viita siin kohal esoteerikale, vaid kõige lihtlabasemale enesemõtisklusele, mis on tõeliselt efektiivne siis, kui indiviid, kes selle ette võtab, on valmis enesele absoluutselt andestama. Enamik meist pole seda valmis tegema ja see on arusaadav. Kes ikka oma varjupoolega soovib sina-peale saada? Kes ikka tahab leppida selle tervikuga, kes ta tegelikult on? Seda enesemõtisklust siiralt läbi viies me avastame, et järsku siseneb meie maailma õige palju musta, samas, kui veendumus oli, et oleme ikka õige valged. Aga tegelikkus on üks erakordselt ühtlane hall. Selles ei ole midagi halba. See on pelgalt kooskõlastamine Jumaliku reaalsusega. See tähendab, et oleme grammike rohkem kooskõlas meid ümbritseva ilmaga. Need „võnked“, mida me välja saadame ja vastu võtame, on sellisel juhul vähe rafineeritumad ja „rütmilisemad“ (mustrilisemad). Vastupidine protsess on ka mõistagi võimalik ja see ennekõike tulenebki armastuse vähesusest, mis omakorda loob hirmu paljususes ning hirm juba on võimeline võtma õige mitmeid koledaid olemusi. Üks levinumaid neist on viha. Ning me näeme seda fenomeni igal eksistentsi tasandil. See on, nii öelda „skaleeruv“ tõsiasi. Mis see rakettide loopimine siin ilmas muud on kui hirm võõra vastu, mis on saanud käegakatsutavaks vihaks?