Ja täpselt nii ongi, et püüdku keegi selgeks teha, milleks seda elu üldse kellelgi tarvis on? Lõppkokkuvõttes, kas see pole see ülim küsimus, millele lugematud filosoofid ja muud suurmõtlejad on üritanud vastust leida? Terved koolkonnad ja geeniustest individuaalid on jäänud meile tänini meelde just ennekõike seepärast, et nad küsisid TÄPSELT samu küsimusi, mida me senimaani küsime ja senimaani ei suuda lõplikult ära vastata. Me oleme aru saanud, et mõtte- ja kõnevõime on võimaldanud meil seda resoluutset vastust õrnalt hoomata, kuid sellega see ka piirdub, pelga „nuusutamisega“. Inimloom juba on kord selline, et tahab kõigele seletust ja selgitust, sest mingi täiesti tundmatu ja põhjendamatu tung sunnib teda ikka ja jälle otsima vastuseid küsimustele, millele ehk ta polnudki loodud iial vastust saama. Lõppkokkuvõttes, kes oleme meie, kui inimkond, enda meelest nii olulised ja tähtsad, et arvame, et suudame sellest lõputust lõputusest täielikkust välja kangutada!? Piiratu ei saa ometi hoomata piiramatut! See juba nimeski sees!
Jah, aga ikkagi, miks meil siis vaja olla sellised mõtisklevad ja uurivad? Võinuks ju jääda nagu muud loomad, omade elementide juurde, aga meil oli vaja „areneda“. Aga mis muud see arenemine on, kui pelgalt kohanemine omasse elementi. See aga tähendab seda, et inimene, nagu ta on, ja nagu ta on muundunud kõikide nende lugematute sadade tuhandete aastate jooksul, on just kohanenud selliseks nagu ta on – see tähendab, omandanud võime mõelda ja neid mõtlemisi verbaalselt väljendada. Meie ise ei „õppinud“ seda tegema. See lihtsalt nõnda kujunes välja. Justkui nagu see oleks alati pidanud nii minema. Kummaline, kas pole?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
