Augusti lõpul läkitas kogudus mind Metsaülikooli, mida hakkan nüüdsest kutsuma eestluse inkubaatoriks. Ma siiralt ei suuda ära kiita kogu seda elamust, aga selle taustal tõstatus minu jaoks üks võrdlemisi vähearutatud küsimus: mille või kelle jaoks me seda kõike teeme? Milleks see Metsaülikool? Milleks üldse eestlus?
Kas ainult enda lustiks? Sellisel juhul see programm ainult lõbutsemisest koosnekski, aga ometi on seal palju intellektuaalseid arutelusid ja tõsiseltvõetavaid huviringe ning nii mõnelgi juhul on seal suhtlemine päris suureks katsumuseks, eriti neile, kellele eesti keel on võõram. Ja just selle kõige pärast oligi nii võrratu kuulata kõiki mõtlejaid, jälgida tegijaid ja lihtsalt imetleda, kuidas maailma eri otstest pärit eestlased omavahel läbi said. Usun, et lisaks minule tundsid paljud, et eestlus on midagi, mis väärib säilitamist. Aga milleks?
Jällegi - on meil seda keelt ja kultuuri vaja pelgalt selleks, et saaks veeta toreda nädala koos? Arvestades, et me ei ole just kõige vennalikum rahvas, on seda raske uskuda. Aga ometi ma tahan nendega inimestega koos olla! Ometi ma tahan neile toeks olla, neid aidata ja neist hoolida. Aga miks? Kust see tahe tekib? Mis see oli, mis meid seal üksteise ligi tõmbas? Oleks ju väga lihtne väliseestlastel jätta eestlus ja täielikult assimileeruda sinna, kus on nende kodu. Selle asemel aga kogunetakse, räägitakse ja lauldakse oma isade maa emakeeles, õpetatakse lapsi, nähakse vaeva. Võib-olla saan mina asjast valesti aru. Ehk ei ole mitte Metsaülikool ja tema analoogid need, mis motiveerivad meid eestlust jätkama, vaid meie motivatsioon seda jätkata sunnib meid korraldama selliseid ettevõtmisi nagu Metsaülikool.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
