Kuulun pigem nende hulka, kes kaalutlevad pikalt ja astuvad pigem hilja kui vara. See ei tähenda, et mul puuduks seiklejanatuur – tegelikult olen õnnelik, kui juhtub midagi ootamatut, tuues argipäeva tavapärasest rohkem värve. Aga ma ei kipu esile ja nii võib juhtuda ka midagi sellist, nagu sel nädalal: pidin lendama Idarannikule, ent lennufirma oli müünud rohkem pileteid kui lennukis kohti. Kuna ma tavaliselt ei pööra tähelepanu lennujaamas kostvatele teadaannetele (neist ongi raske aru saada), siis märkasin esmalt sagimist ja segadust lennuvärava juures ning seejärel seda, et ootesaali oli jäänud vaid pool tosinat reisijat, mina nende hulgas. Ootasin mõnda aega ja läksin siis küsima, mis minust saab. ,,Oh, teid ma unustasin päris ära,“ ütles töötaja ja pakkus mulle lennuvõimalust järgmiseks päevaks. Nüüd see päev ongi ja ma ootan lennujaamas lendu, mis on praeguseks ainult ühe tunni edasi lükatud…
Tundub, et rikas mees, kes tuli Jeesuse juurde küsimusega, mida ta peaks tegema, et pärida igavene elu, oli samasugune kõhkleja. Alles siis, kui Jeesus oli oma peatuspaigast lahkunud ja teele asunud, tuli ta viimaks joostes Jeesuse juurde. Enam ta ei kõhelnud, vaid esitas oma küsimuse niivõrd tungivalt, et ei jäänud mingit kahtlust: ta peab saama vastuse! Miski kripeldas tema hinges, tema südames oli midagi, mis torkis nii tugevasti, et vaatamata oma tagasihoidlikuvõitu iseloomule ei suutnud ta seda enam kannatada.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
