Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu. Ps 103:2
Uues Testamendis on lugu kümnest pidalitõbisest, keda Jeesus tervendas ja saatis neid preestri juurde, kes nende tervenemise ametlikult kinnitaks, et nad saaksid naasta kogukonna sekka. Üliõnnelikud mehed läksid. Vaid üks nendest tuli ja otsis Jeesuse uuesti üles ja tänas. Jeesuse elu ja imede kohta kirjutab Johannes, et nii palju oleks kirjutada, et maailm ei mahutaks raamatuid ära, kui see kõik kirja panna. Ilmselgelt Johannes liialdab, aga tähelepanuväärne on, et see on üks lugu, mis on nii oluline, et see on talletatud Uude Testamenti. Miks?
Vana-Rooma riigimees, kirjanik ja filosoof Marcus Tullius Cicero on ütlenud, et ,,tänulikkus pole mitte üksnes voorustest kõige tähtsam, vaid ka kõigi teiste ema“.Kaotades tänulikkuse ja võime imestuda ja imetleda, kaotame elust värvid. Me kaotame otsekui osa nägemisvõimest. Prantsuse kirjanik Marcel Proust on seda kirjeldanud nii: ,,Tänu on vaikne palve, mis tunneb ära igapäevased imed, mis meid ümbritsevad.“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
