Briti jutlustaja William E. Sangster kaotas lihaste kärbumise tõttu elu lõpus hääle ja jäi ratastooli. Oma viimased hetked pühendas ta peamiselt kirjutamisele ja palvetamisele. Ühel Ülestõusmispühade hommikul, mõned nädalad enne oma surma, andis ta tütrele kirjakese, kuhu oli kirjutanud: ,,See on kohutav, ärgata Ülestõusmispühade hommikul ja sa ei saa hüüda ,,Kristus on üles tõusnud!“ Aga veel traagilisem on see, kui sa ärkad Ülestõusmispühade hommikul ja sa ei näe põhjust hüüda, et Kristus on üles tõusnud!“
Kirikuaasta suurimad rõõmupühad on möödas, aga rõõm on jätkuvalt meiega. Ülestõusmine on toimunud, aga selle mõju ja tähendus saadab meid igal päeval. Täna ei ole peamine küsimus selles, kui palju me teame või ei tea teoloogilisi või ajaloolisi nüansse Kristuse ülestõusmisest. Küsimus on, kas ja kui palju me täna oma elus näeme ja kogeme ülestõusmise väge ja rõõmu. Kui palju Jeesuse surm ja ülestõusmine on muutnud ja muutmas meie igapäevast elu?
Jeesus ei sündinud, surnud ega tõusnud üles enda pärast, vaid sinu ja minu pärast. Sellel kõigel on tähendus meie mineviku, oleviku ja tuleviku jaoks. Apostel Paulus sõnastab oma elumõtte: ,,Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.“ (Fl 3:10-14) Me oleme kõik teekonnal. Me keegi pole kohal või lõplikult valmis. Meil kõigil on mingi siht ja eesmärk. Oluline on endalt aeg-ajalt küsida: ,,Kuhu mu tee viib? Mida ma püüan kätte saada?“
Tänane piiblitekst ütleb, et Jeesuse surm ja ülestõusmine on andnud meie ellu ühe elava lootuse. Nii nagu kevadisel raagus puul tärkav pung on täis elavat lootust, nii on Jeesuse ülestõusmises määratult suur lootus meie tuleviku jaoks. ,,…Kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.“ (1Ts 4:14). Selles on lootus ka meie tänase päeva jaoks. ,,Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.“ (Rm 6:5). Ja mis kõige olulisem – meie minevik ei pea määrama meie tänase teekonna ja valikute suunda. Jeesuse lunastav ohvrisurm on piisav, et lunastada ja vabastada meid meie mineviku taagast ja deemonitest. Jumala Sõna ütleb, et iga päeva jaoks on meile valmis pandud uus arm. Mitte ainult mineviku eksimuste andeksand, vaid võimalus teha täna häid valikuid. Igatsus joosta Pauluse kombel ,,Jumala kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses!“ Jumala poolt uueks tehtud südame ja uuendamata südame peamine erinevus on see, et uuendatud süda januneb õiguse, puhtuse, pühaduse ja Jumala läheduse järele.
Isa, uuenda me süda ja aita meil näha ja kogeda seda elavat lootust, mis on Jeesuse ülestõusmises. Õnnistud ülestõusmise märkamist ja kogemist nii looduses, kui enda südames. Aamen.
