Jumalat oleme me harjunud kujutama mehena. Kindlasti annab lisapõhjust see, et Jeesus kui lihaks saanud Jumal, sündis mehena. Me pöördume Taevaisa poole, me loeme Meie Isa palvet. Aga Jumal ei ole nagu inimene. Tal ei ole sugu. Me anname Jumalale antropomorfistlikult inimese omadusi ja välimust. Me räägime Jumala kätest ja silmadest ning nii lisame talle ka soo. Aga Jumalas on nii isa omadused kui ka ema omadused. ,,Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid“ (Js 66:13) Piiblis on mitmel pool pilt sellest, kuidas Jumal kogub oma rahvast oma tiibade alla just nii, nagu kana kogub oma poegi.
Jumala emalikust armastusest oma laste vastu annab eriti võimsalt tunnistust heebreakeelne sõna rachamim (רחמים), mis tähendab halastust, kaastunnet või armu. See tuleneb aga sõnast rechem (חםֶרֶ), mis tähendab ema üska või emakat. Emakas on naise organismis suuresti ainult ühel eesmärgil – anda arenevale lootele (inimesele) kõik vajalik ja kaitsta teda väliste mõjude eest. Emakas on elu, küllusliku varustatuse ja turvapaiga sümbol. Ja kas pole tähendusrikas, et sisuliselt sama sõnaga tähistatakse heebrea keeles halastust, kaastunnet ja armu. See loob väga tugeva seose Jumala armastuse ja ema armastuse vahele.
Jumala armastus viis suure ohvrini, mida me mäletame igal aastal Suurel Nädalal ja iga kord, kui me saame osa armulauast. Ema armastuse ohvreid me sageli ei märkagi. Keegi on ütlenud: ,,Ema armastus on kütus, mis võimaldab tavalisel inimesel teha võimatusi.“ Tavaline habras naine täidetud ema armastusega suudab võimatusi.
Üks traaagiline lugu räägib emast, kes ootas last 1952. a Korea sõja ajal. Need olid raseduse viimased hetked. Ta kõndis tänaval. Kõikjal oli nälg ja külm. Ta mõistis, et hakkab peagi sünnitama. Nii ta palus abi mööduvatelt inimestelt, kuid kõigil olid oma tegemised ja omad arvamused abi otsivast naisest. Keegi ei aidanud teda. Viimases hädas ta mõtles, et kusagil linna lähedal elab misjonär, kes teda kindlasti aitaks. Nii ta püüdis jõuda misjonäri koduni. Aga teel sinna algas sünnitusprotsess. Ta leidis sillaaluse, kuhu ta tuisu eest puges. Seal sünnitas ta poja. Järgmisel hommikul kõndis sealt silla juurest mööda misjonär, kelle juurde naine tahtis jõuda, ja ta kuulis nõrka lapse nuttu. Ta liikus hääle suunas ja leidis külmunud ema, kes oli oma keha soojuse ja riietega püüdnud poissi päästa. Poisile leiti kasupere ja kui ta 10-aastaseks sai, otsustas misjonär talle rääkida loo tema emast. Mõne aja pärast avastati, et poiss on kadunud. Poiss leiti põlvili silla juures. Ta oli oma riided seljast võtnud ja hüüdis nuttes: ,,Ema, kas sul oli nii külm minu pärast!?“
Jumala armastus sundis Teda tulema taevasest aust sellesse külma, mõneti südametusse, pimedasse maailma. Et kogeda patukülmust ja et meid sellest vabastada. Võib-olla oleks meilgi tark vahel küsida: ,,Jeesus, kas sul oli nii valus minu pärast? Kas sul oli nii külm minu heaks?“
Aitäh, emad!
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor Timo Lige
