Jumalat oleme me harjunud kujutama mehena. Kindlasti annab lisapõhjust see, et Jeesus kui lihaks saanud Jumal, sündis mehena. Me pöördume Taevaisa poole, me loeme Meie Isa palvet. Aga Jumal ei ole nagu inimene. Tal ei ole sugu. Me anname Jumalale antropomorfistlikult inimese omadusi ja välimust. Me räägime Jumala kätest ja silmadest ning nii lisame talle ka soo. Aga Jumalas on nii isa omadused kui ka ema omadused. ,,Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid“ (Js 66:13) Piiblis on mitmel pool pilt sellest, kuidas Jumal kogub oma rahvast oma tiibade alla just nii, nagu kana kogub oma poegi.
Jumala emalikust armastusest oma laste vastu annab eriti võimsalt tunnistust heebreakeelne sõna rachamim (רחמים), mis tähendab halastust, kaastunnet või armu. See tuleneb aga sõnast rechem (חםֶרֶ), mis tähendab ema üska või emakat. Emakas on naise organismis suuresti ainult ühel eesmärgil – anda arenevale lootele (inimesele) kõik vajalik ja kaitsta teda väliste mõjude eest. Emakas on elu, küllusliku varustatuse ja turvapaiga sümbol. Ja kas pole tähendusrikas, et sisuliselt sama sõnaga tähistatakse heebrea keeles halastust, kaastunnet ja armu. See loob väga tugeva seose Jumala armastuse ja ema armastuse vahele.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
