Prohvet Jesaja ajal – seitse sajandit enne Kristuse sündimist – tähistas see ettekuulutus Iisraeli rahva taastamist pärast teda tabanud karistust ja hävingut. Võiksime öelda, et Jumal oli lausa sunnitud oma rahvast karistama, kuna inimesed olid pööranud selja tõele ja õigusele ning elasid vääritut elu: alates rahva usulistest ja poliitilistest juhtidest ning lõpetades pea igaühega, kellel oli ühiskonnas mingigi positsioon, lokkas kõikjal ülekohus ja korruptsioon (nagu näha, pole midagi uut siin päikese all)… Jumal pidi selle kahetsusväärse olukorra lõpetama – mitte selleks, et ülekohtu eest kätte makstes inimesi nuhelda, vaid selleks, et anda inimestele võimalus tehtud kurja kahetseda, sellest pöörduda ja lahti ütelda ning uut elu alustada.
Nii tõotab Jumal koos karistusega alati ka lunastust, päästet, uut algust. Me teame, et ka pärast seda, kui Jeruusalemm oli langenud, tempel purustatud ja rahva ülemkiht Paabeli vangipõlve viidud, ei hüljanud Jumal oma rahvast, vaid tõi ta oma maale tagasi. Tõsi, see võttis aega terve inimese eluea – seitsekümmend aastat. Nende seitsmekümne aasta jooksul jõudsid paljud lunastust nägemata surra, küllap paljud kaotasid ka lootuse, aga Jumal täitis ikkagi oma tõotuse – siis, kui aeg oli selleks küps.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
