Kas see mõte tundub pigem hirmutava või julgustavana? ,,Me kõik peame saama avalikuks.“ Olen kuulnud inimesi arutamas Jumala üle ja on neid, kes on jõudnud veendumusele, et armastav Jumal ei saa ju kedagi hukatusse saata. Kui on elu pärast siinset elu, siis saavad kõik taevasse. See tundub ju ilus ja humaanne mõte. Kuid kas ikka on? Kas kusagil meie kõigi sees ei ole mitte igatsus õigluse järele? Kas me ei oota, et kurjategija peaks saama karistuse? Kas meile meeldiks maailm, kus valel, ebaõiglusel, kurjusel, ahnusel, teiste ärakasutamisel... ei oleks mitte mingisugust tagajärge? Kas me tahame elada sellises maailmas?
Või kas tahaksime elada taevas, kus on inimesed, kes ei taha seal olla? Kas taevas oleks taevas, kui sinna pääseks jumalatu, patune ja madal? Mis elu oleks taevas inimestel, kes pole kunagi tahtnud olla koos Jumalaga, kes pole kunagi armastanud Jeesust?
Äkki põrgu ongi see, kui inimesed, kes tahavad teha kurja ega ei soovi pöörduda oma kurjusest, jäetakse oma kurjuse kätte ja sisse, ilma Jumala armuta. Usklikud ütlevad Jumalale: ,,Sinu tahtmine sündigu.“ Uskmatud on need, kellele Jumal ütleb: ,,Sinu tahtmine sündigu.“ Inimesed, kes ei taha teha tegemist Jumalaga hülgavad pääste Jeesuse Kristuse kaudu ja otsustavad valida elu koos patu ja selle tagajärgedega. Jumal austab seda otsust ja selle tagajärgi igavesti.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
