Täna, kui oleme mõtete ja südametega oma riigi sünnipäeva tähistamas, tuletab apostel Johannes meile meelde, et kurjus, valelikkus, jumalatus – ühesõnaga kokkuvõetult patt – ei pea olema meie elu paratamatu osa. Kristlikus kirikus on läbi aegade arutatud ja peetud teoloogilisi lahinguid armu ja tegude omavahelise suhte üle. Kas siis sola gratia (ainult armust) tähendab ikka, et teen, mida tahan ja sellel ei ole mõju minu suhtele Jumalaga ja minu igavesele saatusele. Või teistpidi vaadatuna – kas ma ehk ikka saan tegude kaudu ,,osta“ sissepääsu taevariiki?
Lühikese vastuse teebki keeruliseks see, et leiame Uuest Testamendist nii Pauluse kirjutatud read: ,,Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Ef 2:89) ja ka apostel Johanneselt pärinevad read: ,,Kes ütleb: „Mina tunnen teda“, aga ei pea tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde.“ (1.Jh 2:4)
On selge, et keegi ei ole ilma patuta ja me kõik vajame Jumala armu. Me kõik vajame ühte teist ,,maksevahendit“ Jumala ees, kui seda on meie head teod. Ja samas on ilmselge, et kristlase elu loomulik osa on pühitsuselu. See tähendab, et püüame päev-päevalt kasvada Kristuse sarnasusse. Sageli esitletakse kristluse tuuma selles, mida tohib ja mida ei tohi. Pigem on see - mida ma tahan? Augustinusele omistatakse mõte, et armasta Jumalat kogu südamest ja siis võid kõike teha. Esmapilgul kõlab see liiga liberaalselt, kuid kui sellesse süveneda, siis mõistame, et tõeline armastus seab piirid.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
