Mõte pühapäevaks: Kadunud ja jälle leitud 

Seega olen varsti 55 aastat harjunud kirikus olema näoga koguduse poole. Olen töötanud kirikus nii kellalööjana kui katlakütjana, laulnud mitmetes kirikukoorides ja teinud koos koolivendadega gospelmuusikat. Esimesed viis ametiaastat teenisin väikseid maakogudusi Saaremaal ja seejärel 20 aastat Viljandi Pauluse kogudust. Samaaegselt teenisin Helsinkis elavaid eestlasi, olin EELK Diakooniakeskuse juhataja, tegin hingehoiutööd vanglas ja haiglates ning olin EELK Tallinna Diakooniahaigla nõukogu esimees. Viimased 12 aastat olen teeninud EELK Toronto Peetri kogudust ja 10 aastat hooldanud ka Hamiltoni kogudust.

Nüüd, kui 25. juunil 2023 pean Torontos siinse ametiaja viimase jumalateenistuse, võib jälle vaid imetleda Jumala juhtimist, sest kirikuaasta korra kohaselt on selle pühapäeva evangeeliumiks lugu kadunud poja tagasitulekust (Lk 15:11-32).

Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.