Jubilate – hõisake! Just niisuguse rõõmsa juubeldusena kõlab saabuv pühapäev. See kutse peidab eneses kuningliku sarvehüüu vaibumatut kaja (תְּרוּעָה – teru’ah), mis kuulutab Kuninga võidukat ligiolu (Ps 66:1). Nii mõnelegi, kes olete oma elu elanud justkui kahe kodu ballaadina – esivanemate sünnimaa mulla ja uue kodumaa vabaduse vahel, võib see hõige panna südame kiiremini tukslema. Kanada on meie pagenenud rahvakillule turvaliseks sadamaks, me armastame seda maad, kuid südame süvakihtides püsib teadmine, et oleme ikkagi justkui „kahe passiga“ teelolijad.
Apostel Peetrus läkitas oma kirja just sellistele hingedele – toonastes Rooma maailmariigi Väike-Aasia provintsides nagu Pontos, Galaatia ja Kapadookia hajutatult elavatele, kes püüdsid leida oma terviklikkust kahes maailmas korraga: Rooma impeeriumis ja saabunud Issanda kuningriigis. Ta ei vaata neile ülevalt alla, vastupidi, ta kinnitab neid tiitliga „valitud võõrad“ (1 Pe 1:1, EP 1968). Ta tuletab meelde, et kristlase tegelik identiteet ei seisne mitte ainult kahe maailma vahel mugandumises, vaid märksa enamas – taevases kodakondsuses, mis on meile kingitud uuestisünni kaudu Jeesuses Kristuses.
Tänapäeval püütakse meile pakkuda mugavat kristlust, mis lubab vaid muretut ja kannatusvaba elu. See petlik optimism on pelk inimlik soovunelm näha asju läbi roosade prillide. See meenutab tuntud vaidlust, kas elu klaas on pooltäis või pooltühi – millele vaimukas Oscar Wilde lisaks: klaas lihtsalt kaks korda suurem kui vaja. Ortodoksipreester Alexander Schmemann sõnas karmilt, et nii optimism kui pessimism on kristlikus sõnavaras lausa ketserlikud sõnad. Kristlik lootus (kr.k. ἐλπὶς ζῶσα (elpis zōsa) – (1 Pe 1:3, EP 1968 ei tähenda vagatsevat unistamist, vaid on elujõuline ja kindel ootus, mis saab väe sellest, et Kristus on tõepoolest surnuist üles tõusnud. See lootus on „elav“ sellepärast, et ta ei kärbu raskustes, vaid on tugev vundament, mis aitab näha murede taga võitu ja uut elu. See ei ole soovmõtlemine, vaid elav ja trotsiv vägi, mis toetub Kristuse ülestõusmisele ja annab julguse elada Taevariigi kodanikena juba täna, olgu asukohamaa milline tahes.
Ühendriikide teoloogi Stanley Hauerwas’i provokatiivne tees kõlab lihtsalt ja otsekoheselt: „Jeesus on Issand ja kõik muu on jama“. See tähendab, et me ei tohi lasta oma elu määrata vaid hirmudel või ühiskonna ootustel. Meie usk on uuestisünd Jeesuses Kristuses – (kr. k. ἀναγέννησις anagennēsis (1 Pe 1:3, EP 1968). See on täiesti uus algus, mis tühistab hirmu hääbumise ees, olgu me parajasti siin- või sealpool ookeani.
Peetrus kasutab võimsat pilti kullast, mida katsutakse tules. Meie usk on talle hinnalisem kui kuld, mis on siiski kaduv. Kreeka sõna δοκίμιον (dokimion) tähistab katsumust, mille eesmärk on ehtsuse esiletoomine (1 Pe 1:7, EP 1968). Nagu muistne kullassepp ootas, kuni sulatatud metallist tõuseb saast pinnale ja ta näeb puhtas kullas omaenda peegelpilti, nii on ka eluraskused ja kahe kodu vahel jagatuse tunne kristlase jaoks justkui „sulatusahi“. Tuli ei ole mõeldud hävitama, vaid puhastama, et järele jääks see, mis on rüvetamatu ja närbumatu pärand (ἄφθαρτος (aphthartos 1 Pe 1:4, EP 1968).
Hollandi teoloog Kornelis Heiko Miskotte on kirjutanud lootusest kui „protestist“ nihilistliku maailma vaikimise vastu. Ka briti piibliuurija N. T. Wright rõhutab, et see pärand, mis on „tallel taevas“, ei tähenda kauget unistust (1 Pe 1:4, EP 1968). Taevas on Piibli mõistes Jumala dimensioon olevikus, mis avaneb meile meie argipäevaski. Teie „teine pass“ on juba kehtiv ja see annab vabaduse elada Kanadas täisväärtuslikku elu, kartmata kaotada oma hingejuuri, sest meie tõeline vara on hoiul Jumala ligiolus.
Ja siin on see pühapäeva „point“, mis peaks meile meelde jääma: Kui sa oled sündinud vaid üks kord – siia maailma lihast ja verest –, siis sa sured kaks korda: korra füüsiliselt ja korra igavikuliselt. Aga kui sa oled „uuesti sünnitatud“ (ἀναγέννησις), siis sa sünnid kaks korda ja surm ei ole sinu jaoks enam pärandi lõpp, vaid selle lõplik ja kirgas kättesaamine (1 Pe 1:9, EP 1968).
Nii et kui elu „kuumus“ muutub talumatuks või igatsus sünnimaa järele valusaks, lase sel tulel teha oma tööd. Sinu väärtus ei peitu muretus elus, vaid selles, kui palju ehedat kulda sinust „tuleproovi“ järgselt järele jääb. See ongi kristlase hõise – Jubilate –, mis ei karda kaduvust, vaid kannab eneses Ülestõusnu igavest kirkust.
•••••
Olulised mõisted algkeeltes
תְּרוּעָה (teru’ah, heebrea k): Vana Testamendi sarvepuhastus või häirehüüe, mis tähistas Jumala sissetungi ajalukku (Ps 66:1). See on Jubilate pühapäeva sisuline vundament, sidudes ülestõusmise rõõmu Iisraeli kuningliku võiduhõiskega.
- ἀναγέννησις (anagennēsis, kreeka k): Uuesti sünnitamine. See on ontoloogiline uuenemine Kristuse ülestõusmise läbi (1 Pe 1:3; 1:23).
- ἐλπὶς ζῶσα (elpis zōsa, kreeka k): Elav lootus. Dünaamiline ja tegutsev vägi, mis vastandub staatilisele optimismile (1 Pe 1:3).
- δοκίμιον (dokimion, kreeka k): Läbikatsutus. Metallurgiline termin puhtuse määramiseks ja kulla ehtsuse tõestamiseks (1 Pe 1:7).
- ἄφθαρτος (aphthartos, kreeka k): Rikkumatu. Kirjeldab pärandit, mis ei allu bioloogilisele lagunemisele ega ajahambale (1 Pe 1:4).
Autorid ja konfessioonid:
- Oscar Wilde (1854–1900): Iiri kirjanik ja vaimukuse meister, kelle teoloogiline sügavus avanes vanglapõlves kirjutatud teoses De Profundis. Selles „sügavikust“ tulevas pihis kirjeldab ta Kristust kui ülimat kunstnikku ja kaaskannatajat, leides, et armastus on ainus võimalik seletus maailma tohutule valule.
- Stanley Hauerwas (snd 1940): Ameerika teoloog ja eetik, konfessioonilt metodist (protestant). Rõhutab kiriku rolli kontrastühiskonnana, mis elab vastuvoolu maailma standarditele.
- Kornelis Heiko Miskotte (1894–1976): Hollandi teoloog, reformitud (protestantlik) kirik. Tema teosed käsitlevad Piibli sõnumit kui protesti nihilismi ja „jumalate vaikimise“ vastu.
- Alexander Schmemann (1921–1983): Vene päritolu ameerika teoloog, õigeusu (ortodoksi) preester. Tuntud liturgilise uuenemise ja algkristliku rõõmu propageerija.
- N. T. Wright (snd 1948): Briti piibliuurija ja piiskop, anglikaan (protestant). Maailma üks autoriteetsemaid uustestamentlasi, kes rõhutab ülestõusmise seost reaalse maailmaga.
Ajalooline ja geograafiline kontekst:
Väike-Aasia provintsid täna: Peetruse mainitud piirkonnad (Pontos, Galaatia, Kapadookia, Aasia ja Bitüünia) asuvad kõik tänapäeva Türgi territooriumil. Musta mere rannikul põhjas laiuvad kunagised Pontos ja Bitüünia, samas kui Anatoolia kiltmaa südames asuvad Galaatia ja Kapadookia, mis on tuntud oma vulkaaniliste moonmaastike ja iidsete kristlike koobaskirikute poolest. Läänerannikul asunud Aasia provints hõlmas olulisi keskusi nagu Efesos, olles omal ajal väravaks, mille kaudu kristlus Euroopasse liikus.
Käesolev mõtisklus on koostatud, kasutades Google Gemini Advanced tehnoloogilist tuge ja teoloogilisi andmebaase.
Toronto Vana-Andrese Koguduse õpetaja emeeritus Kalle Kadakas
