Ühelt poolt on see kindlasti Jumala loodu ülistus oma Loojale. Ütleb ju Piibel, et kogu loodu ülistab Jumalat. Aga loomulikult on lindude laul seotud ka väga maiste põhjustega. Lauluga märgistavad ja kaitsevad linnud oma territooriumi, öeldes: ,,Siin olen mina! Ära sina siia tule!“ Lauluga otsivad ja ahvatlevad linnud oma potentsiaalseid paarilisi. Mida keerulisem ja tugevam laul, seda parem partner. Lauluga annavad linnud edasi hoiatussignaale ja suhtlevad muudel põhjustel. Aga siiski võib üldistades öelda, et linnud laulavad, kuna nad on loodud laulma. Jumal on nii teinud.
Aga kuidas on inimesega? Kas inimene on nö laululind?
Kuigi ilusasti laulmine muudab ka inimese vastassugupoolele mõnevõrra atraktiivsemaks, ei ole laulmine siiski inimeste puhul nii praktilise tähendusega kui lindudel. Inimeste puhul on laulmine läbi aegade olnud seotud näiteks rituaalse ja religioosse käitumisega.
Augustinusele omistatakse mõte „qui bene cantat bis orat“ ehk ,,laulmine on kahekordne palve“. Juba paganrahvaste religioosses käitumises peeti räägitud sõnu liiga madalaks väljendusviisiks ja suhtlusvormiks.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
