Algkristluses nimetati apostliks ristiusu kuulutajat ja õpetajat ning koguduste rajajat, keda Jeesus või Jeesuse lähedased jüngrid olid õpetanud.
Kui veidigi tutvuda apostlite eludega, siis me näeme, et need olid täielikult pühendatud Jeesusele. Paulus on seda kõige reljeefsemalt väljendanud oma kirjades. Kõrgelt haritud ja heal ühiskondlikul positsioonil oleva mehena loobus ta kõigest sellest ning kirjutas, et see kõik on Jeesuse Kristuse tunnetamise kõrval tema jaoks väärtusetu. Prügi. Ka oma avalikes esinemistes ei eksponeerinud ta silmipimestavat intelligentsust ega keskendunud ilukõnedele, vaid ta kuulutas lihtsat evangeeliumi ristilöödud Kristusest. Sõnumit, mis tundus paljude jaoks vastuvõetamatu narrus. Nii nagu tänapäevalgi. Kõige äärmuslikum, aga samas väga hästi tema elu iseloomustav, on Pauluse tsitaat ,,Elamine on mulle Kristus ja suremine on mulle kasu!“
Miks olid valmis algkristlased loobuma oma turvalisusest ja sageli ka elust (apostlid surid enamus märtritena)? Miks kommunistlikus Hiinas või mõnel moslemimaal on täna inimesed valmis valima kristluse, teades, et see võib tähendada nende jaoks tagakiusu või surma? Miks nõukogude ajal olid kristlased valmis taluma ühiskonna pilget ja võimudepoolset represseerimist elades kristlastena? Miks kaasaegses sekulaarses läänes on kristlased valmis jääma oma veendumuste juurde, saades sellega külge vihkajate või kitsarinnaliste märgi? Miks me oleme valmis loobuma?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
